Tiivaripsutamine Staliniga

Foto: Pm

Kui 1917. aastal puhkes vene kultuur õitsele, siis nõukogudejärgne intelligents ei ole suutnud sõnastada ei liberaalset maailmapilti ega pakkuda muud kui vaid õõnsana tunduvat loomingut. Pole siis ime, et Putin on suutnud edukalt mängida nõukogude «suuruse» nostalgia peale, kirjutab ajakirja The Economist Moskva büroo juht Arkadi Ostrovski.

«Armsad sõbrad! Õpik, mida te käes hoiate, on pühendatud meie kodumaa ajaloole... alates Suure Isamaasõja lõpust kuni tänapäevani. Me vaatleme Nõukogude Liidu ajaloolist teekonda tema suurima ajaloolise triumfi aegadest kuni traagilise lagunemiseni.»

Niimoodi pöördutakse sadade tuhandete Venemaa koolilaste poole, kes saavad septembris uue ajalooõpiku, mille on välja andnud kirjastus Prosveštšenije ja heaks kiitnud haridusministeerium. Õpik selgitab: «Nõukogude Liit ei olnud demokraatia, kuid ta oli miljonitele inimestele kogu maailmas kõige parema ja kõige õiglasema ühiskonna eeskuju.» Lisaks avaldas NSV Liit, «hiiglaslik üliriik, mis viis läbi ühiskondliku revolutsiooni ja võitis kõige röövellikumad sõjad», viimasel 70 aastal pidevalt lääneriikidele suurt mõju inimõiguste austamise küsimuses. Õpik lisab, et 21. sajandi algul suhtub lääs Venemaasse vaenulikult ja järgib topeltstandardeid.

Kui poleks sekkunud Vladimir Putin, ei oleks see õpik arvatavasti kunagi ilmavalgust näinud. 2007. aastal kutsus toonane Venemaa president Putin kokku rühma ajalooõpetajaid, kellele tutvustas oma arusaamu minevikust. «Me ei saa lubada, et keegi surub meile peale süütunde,» kõlas tema sõnum.

1990. aastate Venemaa oli suurel määral ideoloogiavaba. Riik oli liiga nõrk suurte kuvandite loomiseks ja liiga hõivatud majandusliku püsimajäämisega. Kui 2000. aastal tuli võimule Putin, kuulutas ta, et Venemaa rahvuslik idee «peab olema konkurentsivõimeline». Seejärel hakkas nafta hind tõusma ning Venemaa hakkas end taas tähtsana tundma, mistõttu ideoloogiavajadus kasvas veelgi. Et Kreml ei suutnud pakkuda mingit tulevikunägemust või -strateegiat, pöörati pilk paratamatult minevikku.

Õpik käsitleb ajavahemikku 1945–2006, mis on omamoodi sümboolne valik: Stalini võidust «suures isamaasõjas» putinismi «triumfini». Selles ülistatakse kõiki, kes on andnud panuse Venemaa suuruse tagamisse, ning mõistetakse hukka need, kes vastutavad impeeriumi kaotamise eest, milline ka polnud nende poliitika. Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal ei peeta veelahkmeks, pärast mida algas uus ajalugu, vaid õnnetuks ja traagiliseks kõrvalekaldeks, mis takistas Venemaa progressi.

Kogu Venemaa sõjajärgset perioodi käsitletakse külma sõja vaatenurgast, mille «algatasid Ameerika Ühendriigid». Õpik ei eita Stalini repressioone, vaid hoopis õigustab neid. Võimu koondumine Stalini kätte oli riigile kasulik ja ajastu lausa «nõudis» seda. «Nõukogude Liidu sõjajärgne sisepoliitika täitis valitsuse seatud mobiliseerimise ülesandeid. Külma sõja tingimustes ei saanud Stalin mõelda demokratiseerimisele.»

Aga kui Stalin suutis riigi mobiliseerida ja Nõukogude impeeriumi laiendada, nii et see saavutas suurriikliku staatuse mõttes võrdsuse USAga, siis Mihhail Gorbatšov andis need raskustega saavutatud positsioonid käest. Õpiku arvates pidas Gorbatšov rumalalt lääneriike poliitilisteks liitlasteks. Ta loovutas Kesk- ja Ida-Euroopa, mis tähendas Venemaa julgeoleku haihtumist. Ameerika ja lääs õhutasid Ukraina ja Gruusia revolutsioone, mis muutsid varasema Nõukogude territooriumi lääne sõjaliseks baasiks. Need revolutsioonid «sundisid Moskvat rakendama nõukogudejärgses ruumis märksa jõulisemat välispoliitikat», väidab õpik.

Me nägime äsja, kuidas see jõulisus väljendus sõjas Gruusiaga. Esimest korda pärast Nõukogude Liidu lõppu kehtestas Venemaa end sõjaliselt nõukogudejärgses ruumis ning tagas oma imperialistlike taotluste täitumise tankide ja granaadiheitjatega. Venemaa sissetung pidi saatma kõigile endistele nõukogude vabariikidele ühemõttelise sõnumi: «Me suudame peatada NATO laienemise itta ja me ka teeme seda.»

Kohe sõja esimestel päevadel pommitas Venemaa Stalini kodulinna Gorit. Linnale heidetud kobarpommid tapsid viis kuni kolmkümmend inimest, kuid Stalini kuju linna Stalini nime kandval peaväljakul jäi püsima. Kui Venemaa tankid Putini käsul kujust mööda sõitsid, võis isegi ette kujutada, et nõukogude diktaator pilgutab silma ja lehvitab käega.

Üsna lihtne on hukka mõista Venemaa ajalooga manipuleerimist ideoloogilistes huvides või seda, et Putin võttis 2000. aastal uuesti kasutusele Nõukogude hümni. Kuid õige on ka see, et valdav osa venemaalasi – ühe küsitluse põhjal 77 protsenti – pooldas hümni taastamist ning vähemalt pooled elanikest peavad Stalini osa ajaloos positiivseks. See on seotud veel ühe ebamugava faktiga: uues õpikus esitatud ajalooversioon on ühtaegu vene liberalismi ja liberaalsete intelligentide – ajakirjanike, ajaloolaste ja kunstiinimeste, kes pidanuks vastu seisma nõukogude ideoloogiale – lüüasaamine ja Putini triumf. Vene liberaalide seas leidus rohkem opositsioonilisust 1968. aasta Tšehhoslovakkia sissetungile kui praegusele sõjale Gruusiaga.

Nõukogude Liidu lagunemine ei toonud kaasa uue, liberaal-se nõukogudejärgse ideoloogia teket. 1991. aasta KGB juhitud riigipöördekatse lüüasaamine sadade tuhandete Venemaa inimeste käest, kes riskisid Moskvas parlamendi kaitsele asudes oma eluga, ei kujunenud veelahkmeks. Seda ei peetud uue riigi sünniks, vaid kõigest vana riigi kokkuvarisemiseks.

Võrdluseks võib öelda, et 1917. aasta enamlaste revolutsiooni mütologiseerimine algas peaaegu otsekohe. Kaks aastat pärast seda, kui enamlased olid jooksnud tormi Talvepaleele, lavastati see Nikolai Jevreinovi käe all uuesti massinäitemänguna. Kunstnik Kuzma Petrov-Vodkin tähistas revolutsiooni kolmandat aastapäeva maaliga «1918. aasta Petrogradis», mis kujutas lapsele rinda andvat punast madonnat. Kümnendaks aastapäevaks valmis Eisensteini film «Oktoober».

Kuvandi mõttes andis 1991. aasta august suurepärase võimaluse luua uus alusmüüt: pikka kasvu, löögivalmis, kahupäine valgete juustega Boriss Jeltsin, kes seisis tankil ja kõneles rahvale, sobis ideaalseks kaanoni kujundamiseks. Kuid päev, mil riigipöördekatse lüüa sai ning rahvas tõmbas maha KGB rajaja Feliks Dzeržinski kuju, ei saanud isegi riiklikuks pühaks. 1991. aasta riigipöördekatse läbikukkumise kümnendat aastapäeva ei tähistatud.

Selge see, et 1991. aasta ei olnud kaugeltki kõigile hea aasta. Paljude inimeste säästud haihtusid. Mõned ei jäänudki uskuma, et nõukogude süsteem on tõepoolest läbi. Mõned tundsid endas tühjust ja nostalgiat. Viimasel kümnendil on nostalgia muutunud valdavaks.

Miks siis ei suutnud Venemaa oma ajaloole ausalt näkku vaadata ja asuda pärast 1991. aastat uuele, liberaalsele kursile? Võimalik, et üks põhjus oli hirm kodusõja ees, kartus, et arutamine nõukogude pärandi üle võib kaasa tuua plahvatuse ja lõppeda tänavatel (nagu see juhtus 1993. aastal, mil ülemnõukogu liikmed mobiliseerisid vanameelsed kommunistid ja natsionalistid ning alustasid relvastatud mässu).

Erinevalt Ida-Euroopast ei tehtud salateenistuse toimikuid avalikuks, sest selleks oli KGBga kaastööd teinud lihtsalt liiga palju inimesi, ka intelligente. Salateenistus korraldati ümber ja sai uue nime, kuid seda ei keelustatud. Stalinismi hukkamõist jäi sama poolikuks nagu 1956. aastal, mil Hruštšov mõistis hukka Stalini isikukultuse.
Erinevalt Gruusiast, Ukrainast või Balti riikidest ei olnud Venemaal nõukogude võimus kedagi teist süüdistada kui ainult iseennast. Venemaa oli tegelnud enesehävitusega.

2000. aastal kujutas seda massilist enesetappu õõvastavalt ja kliinilise täpsusega tänapäeva Venemaa üks andekamaid ja sügavamaid lavastajaid Lev Dodin, kes tõi lavale Andrei Platonovi 1926. aasta romaani «Tševengur». Suure utoopia ülesehitajad kõrvaldasid kõigepealt klassivaenlased, toppides nende alasti kehad tohututesse läbipaistvatesse kilekottidesse. Seejärel viskusid nad ise vette, kaelas rasked kivid. Kivid tõusid pinnale, kehad mitte. Maa, mis oli pannud toime sellise kollektiivse enesetapu, vajas eneseanalüüsi ja oma ajaloo kiretut uurimist, kuid seda ei võetudki ette.

1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul avaldati tohutu hulk varem keelatud kirjandusteoseid ja ajaloodokumente, kuid need neelati alla ilma pikemalt mälumata. «Me arvasime, et kui avaldatakse Solženitsõni «Gulagi arhipelaag», pöörab see kogu maailma pea peale,» sõnas Dodin mulle hiljuti. «Aga juhtus hoopis midagi erakordset: see avaldati ja keegi ei lugenudki seda.»

Sama juhtus Vassili Grossmani ja Varlam Šalamovi teostega. Keegi neist ei jõudnud rahvuslikku kaanonisse. Ja mis veel hullem, nende teostest ei saanud ka vaktsiini, mis oleks tõkestanud selle haiguse naasmist, mida nad olid kirjeldanud. Kui Solženitsõn naasis 1994. aastal kodumaale, võeti teda vastu kui meest minevikust. Mõned, näiteks kirjanik ja telekuju Tatjana Tolstaja, naeruvääristasid teda, teised tunnustasid tema julgust, aga vähe oli neid, kes võtsid tõsiselt teda ja tema mõtteid sellest, «kuidas ehitada ümber Venemaa» (nii kõlas Solženitsõni 1990. aastal valminud essee pealkiri).

Kui ta 3. augustil suri, tulid üsna vähesed vene intelligendid temaga hüvasti jätma. Omamoodi irooniana oli kõige nimekam matuseline Putin, keda tõmbasid Solženitsõni poole viimase selgelt natsionalistlikud vaated. Venemaa valitsus on lubanud nimetada Moskva Bolšaja Kommunistitšeskaja (Suure Kommunistliku) tänava Solženitsõni tänavaks – sel moel koopteerib uus autoritaarne riik maailmakuulsa stalinismi rooskaja.

1990. aasta Venemaa kultuuris toimunut võib pidada omamoodi nooruki vastuhakuks rangetele vanematele. Avaliku sfääri uputas üle iroonia ja vandumine. Kuid nõukogude kultuuri põlglik põhjamine ei süvendanud selle mõistmist. Samal ajal kui ajakirjandus ja popkunst keerasid selja nõukogude kultuurile, langesid nad erakordse enesehalvustamise küüsi. Tundus, et nende aastate loosung kõlas: «Meie oleme kõige halvemad.»

Pole raske mõista, miks KGB ohvitser või pensionär arvab, et nemad olid 1990. aastate algul kaotajate leeris. Aga miks käitusid samasuguste kaotajatena intelligendid ja kunstiinimesed, kes olid seisnud uutmise taga ja pidanuks Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest kõige enam võitma? Üks põhjus seisab selles, et nad kaotasid erilise staatuse, mis oli langenud neile osaks kommunistliku režiimi ajal, kuid samas ei jagunud neil piisavalt annet, meelekindlust või iseseisvust, et kättevõidetud vabadust ära kasutada.

Igal juhul vallandasid 1917. aasta sündmused hiiglasliku loomepuhangu: piisab, kui mainida selliseid nimesid nagu Aleksandr Blok, Vladimir Majakovski, Vsevolod Meierhold, Dmitri Šostakovitš. Pärast 1991. aasta augustit ei toimunud Venemaal midagi võrreldavat. Ei loodud ühtegi suurt luuleteost või romaani. Veel hullem oli see, et pärast 1991. aastat ei loodud ka keelt, mis suutnuks adekvaatselt kirjeldada, mis riigis toimub.

Viimasel viieteistkümnel aastal on selgunud lingvistilise vaakumi tohutu ulatus. Ametlik nõukogude ideoloogia väärkasutas tõsist või kõrgkeelt, mis kahandas selle väärtust. Selliseid sõnu nagu «tõde», «kangelaslikkus» või «kohustus» võltsiti ja lörtsiti sel määral, et nad kaotasid tegeliku sisu – ja nad pole seda tänini tagasi saanud.
Venemaa esimene ärileht Kommersant muutis sarkasmi ja iroonia oma tunnusmärgiks.

Selle pealkirjad moonutasid (ja moonutavad seniajani) tihtipeale naeruväärselt nõukogude loosungeid või kasutasid lööklauseid populaarsetest filmidest ja lauludest. Niisuguse keele piiratus ilmnes 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate algul. Sellised sündmused nagu 1998. aasta finantskriis, Mihhail Hodorkovski vahistamine 2003. aastal või terrorirünnak Beslani koolimajas 2004. aastal nõudsid teistsugust, tõsist keelt, mida aga polnud olemas.

Päev pärast Beslani veresauna pühendas Venemaa juhtiv päevaleht Izvestija terve esikülje räsida saanud Venemaa sõduri pildile, kes kandis oma kätel verist tüdrukut. Pealkirja polnudki. See oli omamoodi paljutähenduslik. Tundus, nagu poleks ajaleht kindel, et suudab leida õiged sõnad, mis annaksid edasi vajalikku tunnet. Ainuke viis midagi tõsiselt öelda oli mitte midagi öelda. (Sama tähenduslik oli see, et esikülg oli nii jõuline, et kirjastaja vallandas peatoimetaja, tõenäoliselt pärast vastavat vihjet Kremlist.)

Iroonia on tunginud kogu vene kultuuri. Nõukogude sümbolid ja loosungid leidsid rikkalikult kasutamist postmodernistlikul mänguväljal. Nõukogude ajalugu stiliseeriti ja kommertsialiseeriti, enne kui seda oli asjatundlikult hinnatud ja uuritud. See algas 1990. aastate keskel ning haaras kiiresti kujutava kunsti, teatri ja kirjanduse. Üks meeldesööbivamaid pilte on Leonid Sokovi maalisari, mis kujutas Stalinit ja Marilyn Monroed lembepoosides. See oli lõbus, aga see oli ka kõik.

1990. aastate keskel hakkas vene kultuur juba tiiba ripsutama 1930. aastate nõukogude kultuuriga. Üks 1994. aasta teatrihooaja tähtsündmusi oli tudengite erakordne lavastus, kui nad tõid publiku ette Vladimir Kiršoni 1934. aasta komöödia «Imepärane sulam». Energiast ja siirusest pakatav näidend oli äärmiselt ajatruu ja väljendas Teise maailmasõja eelse nõukogude nooruse naiivsust ja vaimustust. See ei propageerinud nõukogude ideoloogiat, vaid oli küllastunud nostalgiast eesmärgikindluse järele, mis seostus nõukogude idealismiga. See ennustas ette palju ulatuslikumat ja hävitavama toimega nostalgialainet.

1996.–1997. aasta vahetusel alustas telesaatejuht Leonid Parf-jonov ühes Venemaa juhtivas telekanalis Pervõi Kanal saatesarja «Vanad laulud kõige tähtsamast». Selles esitati vastukajaks juba süvenema hakanud nõukogude nostalgiale kergemeelselt ja irooniliselt omaaegseid nõukogude laule. Mõnes mõttes oli see «ideoloogia» vastulöök 1990. aastate alguse enesehalvustamisele. Igal juhul oli see äärmiselt populaarne. (Täiendava irooniana tuleb öelda, et kui võimule tuli Putin, oli Parfjonov üks esimesi, kes langes ajakirjanduse pitsitamise ohvriks.)

Vladimir Putini üks esimesi samme Venemaa presidendina oli Nõukogude riigihümni taastamine, mis asendas Mihhail Glinka «Patriootliku laulu» (millel puudusid sõnad). 2000. aasta vana-aastaõhtul lõi kogu maa klaase kokku viisi saatel, mis oli kirja pandud 1944. aastal Stalini korraldusel. Tollal väitsid Putini pooldajad, et see oli järeleandmine eakamale elanikkonnale, teatud mõttes kibedate majandusreformide valuvaigistaja. Erilist nõudlust hümni muutmise järele õigupoolest polnud. Aga kui see oli juba muudetud, äratas see inimestes uinunud tunded.

Samal aastal Nõukogude hümni tagasitulekuga võttis Pervõi Kanal kella üheksases peamises uudisteprogrammis «Vremja» taas kasutusele nõukogudeaegse tunnusmeloodia. Nagu lõhnad, võivad ka meloodiad olla väga köitvad. See meloodia tähistas naasmist nõukogudeaegsete uudiste juurde. Õieti tundus, et riigivõim saadab sellega signaali kogu maale – signaali restauratsiooni ja revanši kohta. See ei olnud enam mäng ega nali.

Naljamehed, nagu näiteks Parfjonov, heideti kiiresti kõrvale. Kreml ja KGB, mis nüüd kandis nimetust FSB ja oli kiiresti tagasi võtmas suuremat osa vahepeal kaotsi läinud võimust, olid surmtõsised. Kindlasti valitses teatav nõudlus tõsiduse järele. Paraku ei rahuldanud seda mitte liberaalne intelligents, vaid Putini režiimi ideoloogid. Kui Venemaa sõjajõud liikusid Gruusiasse, kõnelesid Venemaa telediktorid tõsise näo ja häälega läänele, mis suunas Gruusiat ründama separatistlikku Lõuna-Osseetiat.

Taaselustatud nõukogude ideoloogia ikoonid ei ole enam seotud enamlike, kommunistlike või revolutsiooniliste ideaalidega, vaid lausa vastupidi, neist on saanud Venemaa imperialistliku suuruse sümbolid. Revolutsioon ei ole Venemaal kohe kuidagi moes, kommunism on aga üle parda heidetud. Lenini mausoleum pole enam ammu rahvuslik sümbol. Hiljutise võiduparaadi ajal Punasel väljakul kaeti Aleksei
Štšussevi 1924. aastal Lenini maiste säilmete paigutamiseks loodud konstruktivistlik püramiid võidukujunditega. Surnud enamlasel polnud mingit kohta pidustusel, millega tähistati Venemaa taastugevnemist.

Kuid Nõukogude hümni taaselustamine oli murdnud tabu, mis oli enam-vähem murdmatuna püsinud alates Hruštšovi 1956. aasta kõnest: see taastas Stalini kui suure riigijuhi aupaiste. Diktaatorit ei hinnata mitte kommunistliku tausta, vaid imperialistliku pärandi pärast. «Stalini suurriik, NSV Liidu mõjusfäär, oli suurem kui varasemad Euraasia suurriigid, isegi suurem kui Tšingis-khaani riik,» ei varja õpik imetlust. Stalin võtab uhkelt koha sisse Venemaa uuemas ajaloos Ivan Julma, Peeter Suure ja nüüd ka Putini kõrval.

Venemaal ei püstitata veel Stalinile mälestussambaid, aga teda hinnatakse kindlasti positiivse või vähemalt keeruka ajaloolise tegelasena. See ei loe, et Venemaal pole perekonda, kelle sugulased või lähedased poleks kannatanud Stalini terrori käes. Müüt on tugevam kui kindlad teadmised.

Üks uutmise ajal avaldatud tähelepanuväärsemaid vene romaane oli «Elu ja saatus», mille kirjutas 1960. aastal illusioonid kaotanud kommunist ja sõjakorrespondent Vassili Grossman. Seal juleti vaagida stalinismi ja natsismi sarnaseid jooni. Muu hulgas ütleb SSi ohvitser oma vangile, vanale enamlasele: «Kui me teineteisele otsa vaatame, siis ei näe me mitte ainult vihatud nägu, vaid vaatame ühtlasi peeglisse. See on meie ajastu tragöödia. Kas te tõepoolest ei tunne meis ära iseennast ja oma tahtejõudu? ... Teile tundub, et te vihkate meid, kuid see ainult tundub nii: tegelikult vihkate te meis iseennast /.../ Kuid meie võit on ka teie võit. Ja kui võidate teie, siis meie küll hukkume, aga hakkame teie võidus edasi elama.»

Kakskümmend aastat pärast «Elu ja saatuse» esmakordset avaldamist on sellised arut-elud Venemaa ametlikus ideoloogias täielik tabu. Õpik eitab isegi totalitarismi mõiste kõlblikkust. «Doktriin, mis võrdsustab Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa, oli ja on ideoloogilise sõja relv, mitte aga teaduse abivahend. Natsistliku Saksamaa ja Nõukogude Venemaa ideoloogias ei olnud midagi ühist.»

Tänane Venemaa ei ole totalitaarne ega ka sotsialistlik riik. Kuid omamaise liberaalse ideoloogia puudumisel on vene ühiskonnas kõige enam võimust võtnud vanamoeline natsionalism neostalinistlikus kuues. Just selle tiivul sisenesid Venemaa tankid Gruusiasse ja just see hirmutab enamikku Venemaa naabreid. «Restaureerimisega» ei ole Venemaa naasnud nõukogude minevikku, vaid jõudnud uude sõlmjaama, mis ennustab halba nii tema naabritele kui ka oma kodanikele.

Arkadi Ostrovski on ajakirja The Economist Moskva büroo juht. Käesoleva artikli originaal ilmus ajakirja Prospect septembrinumbris.