Üleeile suri 74-aastasena pärast pikka võitlust vähiga Vigala Sassina tuntud ravitseja Aleksander Heintalu.
Suri ravitseja Vigala Sass
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aleksander Heintalu sündis 31. mail 1941. aastal.
Heintalu kasvas üles seitsmes erinevas lastekodus, kust sai ka põhikooli hariduse, erikoolis aga metallitreiali kutse.
Pärast teenimist Nõukogude armees jätkas haridusteed, õppis Räpina Aiandustehnikumis aiandusspetsialistiks ja seejärel Eesti põllumajandusakadeemias agronoomiks. 1987. aastal kaitses ta doktorikraadi põllumajanduse alal.
Aastatel 1968–1984 töötas Heintalu aednik-haljastajana. Põllumajandusakadeemia lõpetamisel taheti talle anda diplomitöö «Vanade parkide regenereerimine Vana-Vigala pargi näitel» eest teaduste kandidaadi kraad, kuid seda Moskvas ei kinnitatud. Heintalu töötas õpetajana Vigala põllutöökoolis. Sel ajal renoveeris ta Vana-Vigala mõisa pargi, mille eest anti mees kohtusse, kus tema töö hinnati õigeks, kuigi ebaseaduslikuks, sest ministeerium ei olnud Vana-Vigala mõisapargi regenereerimisplaani kinnitanud.
Heintalu osales Eesti esimese budistliku stuupa püstitamisel Matsirannas Jüri Arraku maakodus Pangarehel aastal 1983.
«Sassi elu oli tegu. Sassile oli antud kuulda ja kuulata taimi. Kui palju ta sellest kaasa võttis, me ei tea, kuid see, mis jäi, on hiigelsuur. Sass hindas üle kõige teadmisi, aga ütles ka, et tõelised teadmised on need, mida me kasutada oskame. Teadmiste janu käis temaga kaasas kuni viimaste eluhetkedeni,» kirjutas Maavalla koda.
Heintalu olulisemad teosed on eepos «Kuldmamma!», ravimtaimeraamatud «Kuidas ma ravin» ja «Taimedega vähiravi vastu», «Appi vampiirid», «Estide (tšuudide) hingestatud ilm», «Tšuudide maagiaraamat» ning «Kunsti kuldlõike kasutamine haljastuses».