Lavakate ökonoomne möll

See on ühe noore mehe - Ekke Moori (Karmo Nigula) - eneseotsimise ja leidmise lugu. Foto: VAT Teater

Meie teatripildi mitmekesisuse ja konkreetsemalt lõppeva suve suvelavastuste kontekstis tuleb esmalt rõõmu tunda selle üle, et Aare Toikka «Ekke Moor» Kuressaare sadamaaidas erineb peaaegu igast küljest Aleksander Eelmaa lavastatud «Ekke Moorist» (ametlikult küll Tõnu Õnnepalu «Ingeland») Saueaugu teatritalus.

Kuigi ühe rannaküla noormehe rännak võiks käivitada August Gailiti romaani poliitilis-geograafilisi lavatõlgendusi ehk lavastuse teravik oleks suunatud päevaprobleemidele, saab nüüd tõdeda, et kummagi lavastuse puhul ei ole see nii.

Toikka lavastusest saaks hea tahtmise korral mingeid haake leida, kuid see oleks punnitatud otsing. Igasuguste hämarate ja varjatud märkide dekodeerimine poleks rentaabel ka selles mõttes, et vahel meeldib Toikkale oma lavastustes endaga lihtsalt peitust mängida.