Ambitsioonikas Birgitta

Eri Klas Birgitta lõpu-gala dirigendipuldis Foto: Heiti Kruusmaa

Keskajal oli Pirita klooster rahvusvaheline palverännaku paik. Üheteistkümnendat aastat Tallinna kultuurisuve krooniva Birgitta muusikafestivali üks ambitsioone näibki olevat taastada see traditsioon nende jaoks, kes ühe nädala sees tahavad ammutada endasse keskaja hõngu, seinast seina muusikateatri etendusi ja hilissuve sumedate õhtute seltskondlikku glamuuri.

Nii kunstilist elamust kui ka meelelahutust par excellence. Seesuguseid muusikaelamusi teenivaid «palverändureid» oli selgi suvel maailma eri paigust. Eesti keele kõrval kuuldus vaheaegadel soome, saksa, vene, rootsi keelt. Külastajate seas hakkas silma ka jaapanlasi.

Seekordsel festivalil vedas. Kloostri kiriku varemetele tehtud vihma eest kaitsvat katust ei läinudki vaja. Või õigupoolest, läks vaja küll, aga hoopis teises, teatrimaja markeerivas funktsioonis. Saaremaa ooperipäevadel tekitatakse suletud ruum hiigeltelgi abil, Kuressaare loss on telgiväline kuliss, Pirital seevastu istuvad vaatajad keset kuuesaja aasta vanuseid kulisse, mis toimivad ühtlasi kõlakojana. Aga mitte ainult. Katusekarkass võimaldab hõlmata kogu ruumi, mida võis kogeda sellise sünesteetilise teose puhul, nagu seda oli Franz Joseph Haydni sümfoonilise menuki, oratooriumi «Loomine» lavastus.