Puurmani farmis lõpetati sigade hukkamine

Jõgevamaal Aafrika katku tõttu hukatud 6426 seast kaks kolmandikku ehk 200 tonni maeti eile Torma prügila kõrvale, kolmandik utiliseeriti loomsete jäätmete käitlemise tehases. Rohkemaks loomsete jäätmete käitlemise tehas mõistliku ajaga suuteline pole. Jõgeva veterinaarkeskuse juhataja Harles Kauba kinnitusel sigade matmine Torma prügilasse keskkonda ei ohusta. Sellega pole nõus Mustvee linnapea Max Kaur, kes tuletab kirjas peaministrile, sotsiaalministrile, keskkonnaministrile, maaeluministrile ja siseministrile meelde, et matmiskoht jääb Mustvee linnast 1,7 ja Peipsi järvest 3 kilomeetri kaugusele. Foto: Jaanus Lensment

Seakatku nakatunud Puurmani farmis lõpetati 6000 looma tapmine. Riik jättis selle suuresti Jõgevamaa veterinaarametnike ja kohalike teha, leiab töödel osalenud vallavanem.

Töödel osalenud Puurmani vallavanem Margus Möldri ütles, et mehed olid pidevalt üleväsinud ning vajavad tagantjärelegi ilmselt psühholoogilist abi.

«Ma olin nii-öelda logistik, et oleks olemas vajalik tööjõud ja tehnika nagu traktorid-tõstukid, tööriistad: näiteks gaasilõikurid, käsitööriistad jms,» kirjeldas Möldri. Samuti tuli temal aidata koostööd koordineerida: «Ehkki vastutus oli veterinaar- ja toiduametil (VTA), oli selge, et kuna siin piirkonnas on ainult mõned inimesed, aga tegu väga erakordse sündmusega, siis ilma abita poleks nad hakkama saanud, nii ma võtsin vallavanemana rolli kanda. Kuna mul endal pääste- ja kriisireguleerimise taust, pidasin õigeks seda teha.»

Möldri muretses vajalikku tehnikat kokku nii vallast kui väljastpoolt. «Kogu aeg mõtlesin ette, mida veel vaja võiks minna.»                                                                   

Möldri rääkis, et enam kui 6000 hukkamist viidi läbi etapi kaupa. «Esimene hukkamine oli kõige keerulisem, sest tuli jälgida, kuidas see läheb, katsetada, kuidas loomad laudast välja tuua. Kohe oli selge, et käsitööna on see ilmselgelt võimatu. Kohale toodi väiksemad traktorid, nendega hakati kehasid välja kiskuma. Tulid abimehed traktoriga ja  hakati lautu tühjendama,» kirjeldas ta.

«Algul jäid aiad ette, neid hakati lõikuritega eest ära lõikama. Surnukehad toodi välja, ladustati, siis hakati tõstukiga neid veokitele peale panema.»

«Algul ei sujunud tööd ideaalselt, jooksvalt mängiti asju ringi. Aga üleeilseks oli asi meestel juba käpas, logistika jooksis, töö käis vahetustega, kuna mehed väsisid ju ära,» rääkis Möldri.

Puurmanis kulus nädalajagu tööd, et olukord saada kontrolli alla. Hukkamiseks ja surnukehade äraveoks kulus neli aktiivset päeva, enne seda tehti ettevalmistusi. Tänaseks on tööd lõpetatud, nüüd käib farmis desinfitseerimine ja territooriumi puhastamine.

«Meie koostöö on Jõgeva VTA inimestega väga hästi laabunud. Minu varasemate kogemustega võrreldes töötas meeskond väga hästi,» kiitis Möldri. Kokku käis tema sõnul töid vahetustega tegemas umbes paarkümmend inimest. Ka lähedalasuvad firmad olid igati valmis panustama kriisi lahendusse.

Samas ei hoidnud Möldri ka kriitikat tagasi. «Riigipoolne jutimine ei olnud hästi korraldatud. See oli nii suur sündmus, et on selge, et need mõned inimesed, kes Jõgeva regioonis on, olid ööpäevaringselt rakkes. Nad olid üleväsinud. See ei ole mõistlik sellise kriisi juures,» leidis vallavanem. «Oleks pidanud teistest maakondadest inimesi appi saatma -  nemad oleks saanud kogemuse ja meie inimesed vahepeal puhata. Me ju ei tea, kus on järgmine nakatumiskoht.» Ta lisas, et tema on sel nädalal saadud kogemusi valmis teistele jagama.

«Kui meil Eestis juba olid katkukolded olemas, siis jääb arusaamatuks, miks ei olnud läbi mõeldud, kuidas tapetud loomad utiliseerida, kuivõrd Väike-Maarja võimekus on teada. Matmispaigad peaksid olema tänaseks igas maakonnas paika pandud. Kui ei ole, on see tänagi tegemata töö,» lausus Möldri.

Psühholoogiliselt pidasid töödes osalenud inimesed vastu erinevalt. «Kõige raskemas seisus olid need, kes igapäevaselt farmis töötasid. Need loomad olid nende hoolealused, kuid praegu olid nad tööjõuks, et ajada sead hukkamiskohta. Nemad said seda nähes kõige suurema löögi. Paar inimest vajas psühholoogilist abi ja maavalitsuse poolt seda ka pakuti,» rääkis Möldri.

Teiste puhul oli valikuvõimalus: mehed, kes tundsid, et nad ei suuda seda teha, tulid kriisikoldest välja ja läksid tagasi oma igapäevatöö juurde. Teised, kes tundsid, et neile see ei mõju, tegid tööd edasi. «Kuid ma näen, et korra võiks kogu meeskonnaga veel kokku saada ja rääkida, äkki on mõne professionaali abi vaja, et see kogemus ei jääks painama,» lisas Möldri.