Sel suvel alustasid arheoloogid väljakaevamisi, et ajaloolised leiud Rail Balticu tulevaselt teelt üles leida, kuid trassile jäävate looduslike pühapaikade tuvastamiseks ja uurimiseks napib võimalusi.
Rail Baltic võib pühapaikadest üle sõita
Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasiku sõnul mahtusid arheoloogilise uuringu plaani sisse vaid üksikud pühapaigad, mille kohta olid olemas arhiiviandmed, kuid olemasolevate arhiiviandmete põhjal on trassil paiku vähe. Pealegi on arhiiviandmed Kaasiku hinnangul ebamäärased, sest reeglina ei ole seal täpseid asukohamääratlusi.
Ohus teadmata arv pühapaiku
«Kogu trassi ulatuses on pühapaigad varem kaardistatud Juuru kihelkonnas, mujal on need üles otsimata ning saab vaid kaudselt hinnata, kui palju pärimusega seotud paiku trassil olla võib,» rääkis Kaasik, kelle hinnangul võib varasematele uuringutele tuginedes jääda trassile ja ohustatud alale ligi 700 pühapaika, mille alla kuuluvad näiteks hiied, pärimusega seotud kivid, puud ja veekogud.
«Seniste uuringute põhjal eeldame, et ühes kihelkonnas on võimalik leida ja kaardistada keskmiselt 50 ajaloolist looduslikku pühapaika. Kihelkondi, mida raudtee ehitus puudutab, on 12 kuni 16,» ütles Ahto Kaasik.
«Kui palju pühapaikasid kunagi on olnud ja kui palju on seda võimalikku pärimust, seda ei tea mitte keegi,» ütles Muinsuskaitseameti ajalooliste looduslike pühapaikade komisjoni liige Tõnno Jonuks, kes tegeleb Rail Balticu trassile jäävate pühapaikade uurimisega. «Mingis osas on eeltööd jäänud tegemata ja meil pole piisavalt andmeid ütlemaks, et kuskil midagi on,» kommenteeris Jonuks.
Tartu ülikooli arheoloogiaprofessori, Rail Balticu uurimisrühma juhi Valter Langi sõnul on praegusesse arheoloogilisse uurimisplaani kaasatud üks pühapaik.
«Eeluuringute esimeses etapis vaatasime läbi arhiivi andmed. Kaasik edastas trassile jäävad pühapaigad ja neid tuli trassivariantide peale kokku kümme kuni viisteist. Lõplikule trassivariandile jääb ette vaid üks nendest. Selle eeluurimine on programmis sees ja eeluuringu tulemusel alles vaatame, kas seal on üldse midagi uurida,» rääkis Lang pärimusliku ohverdamise kohast Väljataguse külas Raplamaal.
«Ohverdamise koha uurimine on meil plaanis ja rohkem praegu pühapaiku otseselt trassile ei jää. See ei tähenda seda, et neid seal ei või olla, aga need on sellised, mida me hetkel ei tea,» tõdes Lang, kelle sõnul ei ole pühapaikade väljaselgitamine arheoloogide pärusmaa.
«Arheoloogid ei oska pühapaikadega midagi peale hakata, nad ei tea, mida seal uurima peaks, sest seal pole midagi näha ega katsuda. Pärimuse kokkukogumiseks ja pühapaikade väljaotsimiseks arheoloogiliste eeluuringute teine etapp mõeldud ei ole,» ütles Lang.
«Olen taustalt arheoloog ja üritanud mitmel korral pühapaigalt leida materiaalset jälge, et aru saada, mida üks arheoloog saaks Eesti pühapaikadest leida. Siiski tundub, et enamik pühapaiku on klassikalisest arheoloogilisest leiumaterjalist tühjad ja ainsaks süstemaatiliseks allikaks nende kohta on vaid rahvapärimus. Selles mõttes on Ahto Kaasikul õigus, et kui meil pärimust ei ole, siis võivad paigad ehitustööde käigus hävida,» ütles Jonuks.
Kaalul väärtuslik pärand
«Pühapaigad kätkevad olulist ja haruldast pärandit. Enne, kui lööme kopa maasse, peaksime teadma, millised on sealsed kultuurilised, looduslikud ja sotsiaalsed väärtused,» ütles Kaasik.
Pühapaikade asukohad ja seal talletuvad inimtegevuse jäljed on Kaasiku hinnangul väärtuslik materiaalne pärand, mis säilitab teavet eelmiste põlvede maailmavaate ja tegevuse kohta, samuti on oluline paikade looduslik väärtus.
«Kui pühapaik on säilinud kas või rahuldavas seisukorras, siis väärtuslikke liike ja elupaiku on seal rohkem kui ümbritsevas maastikus keskmiselt. Tegemist on ajalooliste looduskaitsealadega, kus inimesed on majandustegevust vältinud ja see on kujundanud neist maastikuliselt ja bioloogiliselt mitmekesised objektid ja piirkonnad,» selgitas Kaasik.
Lisaks on pühapaikadel Ahto Kaasiku sõnul oluline sotsiaalne väärtus. «Need paigad hoiavad järjepidevust, seostades meid mineviku ja eelnevate põlvkondadega. Nendes kohtades peitub oluline lisapõhjus hoida oma kodukohta ja kodumaad.»
Tartu ülikooli arheoloogiaprofessor ja Rail Balticu uurimisrühma juht Valter Lang ei pea realistlikuks, et raudtee trassile võiks jääda taolisi suuremaid kohti, mis probleeme valmistaksid. «Need peaksid olema juba varem teadaolevad. Kui nüüd avastatakse, et on mõni selline koht, siis pole see argument.»
Täiendavate uuringutega jõuaks valmis
Kaasiku hinnangul oleks aga väga mõistlik ja vajalik pühapaigad kiiremas korras kaardistada. «Oleme majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ja Rail Balticu sihtasutuses seda hädavajadust selgitanud, kuid kahjuks ei ole seni midagi konkreetset pühapaikade uurimise osas selgunud,» nentis Kaasik.
Kaasiku sõnul on tööd palju, aga sellega jõuaks enne raudtee ehitust valmis. «Eelkõige on tarvis teha arhiivitööd, koondada kogu olemasolev andmestik ehk tekstid, kaardid, fotod ja joonised ning osaliselt töödelda ka helisalvestisi, mis on tehtud rahvapärimuse osas varasematel aastatel.»
Järgmise etapina saaks asuda välitööde juurde. «Selleks on vaja kaasa võtta varasem läbitöötatud andmestik ja kaardid, et minna ja otsida vanemaealisi põliselanikke nendest kihelkondadest, küsitleda neid pühapaikade teemadel ja ühes nendega püüda need paigad üles leida.»
«Pärimuse mäletajaid on jäänud väheks ning reeglina ei ela nad enam mäletatava paiga lähedal. Kohalike elanike küsitlemine on uuringu kõige mahukam osa. Üksnes arhiiviandmetele tuginedes oleks võimalik kaardistada kuni kolmandik pühapaikadest,» rääkis Kaasik.
Kui kaardistamisega kohe ei tegeleta, siis võivad kaardistamata pühapaigad Kaasiku hinnangul edaspidi ehitustöödele takistuseks saada. «Kui ootamatult selgub, et raudtee trassil on ajalooline pühapaik, tuleb see vähemalt arheoloogilise teabe päästmiseks paratamatult läbi uurida. See töö võib osutuda aga vägagi ajamahukaks ning peatada ehituse teadmata ajaks.»
Tõnno Jonuksi sõnul oleks Rail Balticu suhtes ebaõiglane, kui nemad peaksid hakkama kinni maksma uuringuid, mis nii suures mahus trassi uurivad, kuid ei puutu üldse raudtee projekti. «Selle jaoks on loodud Looduslike pühapaikade riiklik arengukava. Igasuguste kaasnevate probleemide tõttu ei ole see arengukava siiani päriselt tööle hakanud, kuid on tõenäoline, et lähimas tulevikus läheb see käima.»
Trassi saab vajadusel nihutada
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis Rail Balticu projekti vedav Andres Lindemanni kinnitusel hõlmas käimasolev uuring kogu raudtee lähedusse jäävaid olulisemaid mälestisi ja ka looduslikke pühapaiku ning avalikkuse ja huvigruppide kaasamine on prioriteediks olnud projekti algusest peale.
«Praeguseks on korraldatud ligikaudu 50 avalikku arutelu kõigis kolmes maakonnas. Nendel kohtumistel saavad kohalikud inimesed teha ettepanekuid ja rääkida kaasa erinevates küsimustes, muuhulgas juhtida tähelepanu säilitamist väärivatele loodusobjektidele. Eksperdid saavad ettepanekuid hinnata ja otsustada, kas ja milliste puhkudel on need põhjendatud,» rääkis ta.
Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ulla Kadaka sõnul võib pühapaikade avalikustamisi tulla veel ning see pole probleem. «Kirjad on saadetud kõigile maaomanikele, kelle maad trassile jäävad. Kui kellelgi on teavet trassile jäävate kultuuriväärtuste, sealhulgas looduslike pühapaikade kohta, mis senise uuringuga välja ei ole tulnud, siis tuleks sellest projekti meeskonnale teada anda,» rääkis Kadakas.
«Raudtee alla jääv maa on umbes 60 kuni 70 meetri laiune, kuid nihutamisruumi on 350 meetrit. See tähendab, et projekteerimise faasis saab kõigi trassile jäävate objektide osas teha veel täiendavaid uuringuid või raudteeliini objekti säilitades selle kõrvalt mööda juhtida,» ütles Kadakas.
Rail Balticu trassile jäävate pühapaikade uurimisega tegeleva Tõnno Jonuksi hinnangul jääb trass suures osas kultuurmaast kõrvale. «Raudtee on planeeritud pigem metsadesse ja soodesse, mistõttu ma leian, et tekitatav kahju on suurem pigem loodusele kui inimkultuurile,» lisas ta.