Kuna meduusid elavad tavaliselt soojemates meredes, tundub meriristide ehk rahvakeeli millimallikate ilmumine suve teisel poolel meie randadesse erilisena, tegelikult on tegu aga tavalise Läänemere loomaga.
Millimallikaid Läänemeres tohib, kuid ei tasu puutuda (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meririst on ainuke Läänemeres laialt leviv meduus. Ookeanides on meduuse hästi palju, kuid kuna Läänemeres on soolsus madal, siis teisi meduusiliike siin ei ela. Meririst, tuntud kui millimallikas, on siin aga tavaline loom,» rääkis Tartu Ülikooli merebioloogia osakonna juhtataja Georg Martin.
Tulevad randa tuultega
Meriristid ei ole meie randadesse tulnud teadlikult, kuna ise nad ei saa väga aktiivselt liikuda. «Meriristid liiguvad koos veega. Sinna, kuhu veevool ja hoovus neid viib, sinna nad saavad liikuda. Suve teises pooles on neid näha, sest nad kasvavad suureks ja kui on soodsad tuuled, siis need puhuvad meriristid randa. Ise nad teadlikult sinna ei kogune,» rääkis Martin, kelle sõnul on meduuside elutsükkel väga keeruline.
«Nad jäävad mingiks ajaks siia ja siis kaovad ära. Meduuside arengus on mitu staadiumit ja suurem osa neist on mikroskoopilised, mis tähendab, et nad eksisteerivad merepõhja kinnitunult või veesambas hõljuvana, kuid palja silmaga neid ei näe. Suureks meduusiks arenevad meriristid suve teises pooles, kui vesi on soe,» selgitas ta.
Millimallikad ei kannata puutumist
Läänemere meduusid kellelegi ohtu ei valmista. «Neil on olemas kõrverakud nagu kõikidel meduusidel, aga mereristid, kes meil elavad, ei tohiks mingisugust reaktsiooni tekitada. Seda võib olla ainult mõnel üksikul juhul, kui inimese nahk kõrverakkudega kokkupuutel on varasemalt katki,» rääkis Martin.
Kuna reeglina loomade puutumine mingit reaktsiooni ei tekita, võib millimallikaid kätte võtta küll, kuid sel juhul loom hukkub. «Kui neid kätte võtta, siis nad lihtsalt lagunevad ära. Nad on geeljad, sültjad loomad ja ei kannata näpuga torkimist.»
Toiduks kõlbaks, kuid ei tarvitata
Kuigi meduuse tarvitatakse maailmas ka toiduks, siis Martini sõnul Läänemere piirkonnas meririste ei sööda ja pole ka varem söödud. «Enamus mereandidest kõlbab süüa ja meriristi söömine ei tapaks, aga ma ei ole kuulnud, et neid süüakse.»
Millimallikate arvukus sõltub veetemperatuurist, kuid midagi erakorralist Georg Martin sel aastal loomade arvukuse muutuse osas täheldanud ei ole.
Meriristid elavad looduses harva üle kuue kuu ja hukkuvad sügisel külma saabudes. Nad toituvad peamiselt zooplanktonist, hingavad kogu kehaga, omavad 24 silma ja on kahesoolised, paljunedes suve lõpul, mille tulemusena võivad järgmise suve keskel randa ilmuda uued meduusid.