Liikluspsühholoog: suhtumine liiklusrikkujatesse on Eestis liiga leebe

Politseinik roolijoodikute püüdmise operatsioonil Tallinnas. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti politsei teeb head tööd, kuid korda liiklusrikkujate suhtes tuleks siin muu maailma praktika eeskujul muuta oluliselt konkreetsemaks ja karmimaks, ütles liikluspsühholoog Gunnar Meinhard.

Bonni ülikooli doktorant Meinhard tutvustas täna maanteeameti infopäeval Eestis läbiviidud liiklusohutuskoolituse uuringu vahetulemusi.

«Kui Tallinna linnas on viinapoode rohkem, kui Soomes, siis see on probleem,» tõi oma hinnangu esile üks saalisviibija. «Kõigepealt kastetakse tite varbaid, juba lastele ostetakse lastešampust, siis pannakse pudel kangemat ka sünnipäevalauale ja kui noor saab load, on seda kombeks tähistada alkoholiga,» rääkis oma nägemusest teine.

Inimesed alahindavad alkoholi mõju

Liikluspsühholoog Gunnar Meinhardi sõnul tuli uuringust välja, et suur seltskond koolituses osalejatest arvas, et ühepromilline joove pole midagi hullu, mis tähendab, et inimeste suhtumine alkoholi ja sellesse, mida alkohol inimesega teeb, on murettekitav.

«Saksamaal võetakse alates 0,5 promillisest joobest kõigil juhtimisõigus ära kaheks kuuks. Kui inimene jääb politseile vahele 0,8 promillise joobega, läheb ta meditsiinilis-psühholoogilisse kontrolli. Alates 1,1 promillist loetakse joovet kriminaalseks,» rääkis Meinhard, kelle sõnul alahindasid koolituses osalenud inimesed sageli nii oma joovet kui ka alkoholitarbimist üldiselt.

«Küsisime uuritavatelt, et kui 80 kilogrammi kaaluv mees joob ära kolm õlut, siis milline on tema promillimäär. Neid, kes õigesti vastasid, polnud palju, kuid kõige õigem vastus tuli koolitusel osalejatelt,» tõdes ta.

«Alkoholitarbimine on suurem joobeohtu alahindavate inimeste seas. Need, kes tajuvad joobe ohtlikkust, on politseile vahele jäänud ligi 10 protsenti vähem kui need, kes ohtlikkust ei taju,» rääkis Meinhard uuringu andmetest.

«Poolte inimeste puhul, kes koolitustes osalesid, on alkoholitarbimine suhteliselt suur. Inimeste endi vastuste ja politseilt saadud andmete võrdlusest ilmneb, et kuigi vastajad on püüdnud vastata hästi, alahinnates oma alkoholitarbimist, on tegelik olukord paraku teine,» ütles Meinhard, kelle sõnul on alkoholitarbimise keeranud pea peale alkomeetri müügiletulek.

«Tean kümmet konkreetset juhtumit, kus inimese kodune alkomeeter joovet ei näidanud, kuid kes hiljem peeti politsei poolt autoroolis kinni ja kel tegelikult tuvastati kriminaalne joove,» ütles ta.

Järelkoolitusel käijate seltskond on kirju

Järelkoolituse näol on tegemist nõustamisega, mis on vajalik täiskasvanud isiku hoiakute muutmiseks. Järelkoolitusel osalenud inimesed on Meinhardi sõnul oma olemuselt teistsugused. «Kui inimene hindab oma alkoholitarbimist normaalseks, öeldes, et nädala sees ta alkoholi ei tarbinud, kuid reede õhtul jõi ära 900 grammi alkoholi, siis see ei ole tegelikkuses normaalne,» rääkis Meinhard ning lisas, et tihti on järelkoolituses osalevate inimeste vastused tõde moonutavad või vastuolulised.

«Inimestest, kes osalesid järelkoolitusel, märkis 37 protsent, et nad on autot juhtinud alkoholijoobes. Tegelikult satub järelkoolitusele ligi 70 protsenti inimestest just joobes juhtimise pärast,» tõi ta näite. «Kui 70 protsenti vastanutest ütles, et nad kavatseksid takistada joobes inimesel autorooli istumist, siis ligi 40 protsenti neist on ise politseile roolijoodikuna vahele jäänud,» ütles Meinhard.

«Järelkoolitusel osalevate inimeste seltskond on väga kirju ja vahel tekib küsimus, kuidas peaks järelkoolitusel nendega tegelema. Pole mingi sotsiaalromantika nendega tööd teha, see on midagi märksa enamat,» ütles liikluspsühholoog.

«Isikuid, kel oli üle 30 rikkumise, oli väga palju. Niinimetatud rekordiomanikuks oli mees, kellel politseis 116 fikseeringut. Märkimisväärne on, et tegu oli kõigest 21-aastase noormehega. Järelkoolituses käinutest oli nii neid, kes jõid suure koguse alkoholi ära 7-aastaselt ning ka neid, kes hakkasid alkoholi tarvitama hiljem kui 20 aastaselt,» kirjeldas ta.

«Need inimesed, kes tulevad järelkoolitusele ja kes tahavad õppida, saavad sealt hästi palju. Neile, kes ei soovi õppida, võib kasvõi inglivilet puhuda, kuid ikka nad ei muutu,» rääkis Meinhard, kelle sõnul saabub järelkoolitusele uuesti umbes 4,5 protsenti inimestest.

Oluline on varajane sekkumine

Meinhardi sõnul on liiklusohutuses rikkumiste puhul esmatähtis võimalikult varajane sekkumine ja inimestele kiire abi pakkumine.

«On vaid üks lahendus, niipea kui inimene ilmub välja mingi rikkumisega, siis tuleb temaga hakata tegelema. Oluline on konkreetne sekkumine. Mida hiljemaks sellega jäädakse, seda halvem. Politsei peab inimese kinni, kirjutab talle välja karistuse, kuid see ei aita,» rääkis ta.

«Nende jõududega, mis politseil praegu väljas, tehakse head tööd, kuid kinni peetud inimestele on vaja anda abi. Eestis lastakse aga inimesel liiga kergesti minna. Suhtumine on liiga leebe, kuid kuskil peab olema võimalus riigi poolt korda karmistada,» ütles Meinhard, kelle sõnul võiks näiteks Saksamaa või Prantsusmaa selles osas Eestile palju eeskujuks olla.

«Mujal maailmas võetakse ka jalgrattaga joobes juhtimisel inimesel kõik õigused ära, näiteks nii relva-, laeva- kui piloodiõigused ning inimene peab siis uuesti hakkama tõestama, et ta on suuteline igas vastavas valdkonnas õigust omama. Samuti peab tema arst võtma vastutuse, et inimene käis võõrutusravil, arst hindab, kui suur on selle inimese tagasilanguse protsent ja kui see ei pea paika, siis võidakse minna arsti litsensi kallale,» rääkis ta.

See, mida praegu Eestis ennetustöö osas tehakse, on Meinhardi hinnangul hea. «Kui võimekust on, siis kehtib põhimõte, et mida rohkematele inimestele koolitusi pakkuda, seda parem,» ütles ta.

Logisev lähenemine võõrutusravile

Samas pole liikluspsühholoog kindel kindel selles, et Eesti on tänasel päeval valmis pakkuma head võõrutusravi.

«Võõrutusravi kestab meil Eestis kolm kuud. Kui räägin sellest mujal kliinikumides, siis küsitakse, kas meil on siin mingi eriline ravi, et kuidas on võimalik võõrutusravi nii kiiresti teha. Teatud tingimustel kestab võõrutusravi 18 kuud, füüsilise sõltuvuse korral on võimalik efekt saavutada ka kümne päeva jooksul, aga kolme kuuga ei muuda asju inimese peas,» rääkis Meinhard. 

«On inimesi, kellel on ümbritsevast täiesti ükskõik. Sel juhul on tarvis neile pakkuda motivatsioonikoolitusi. Oluline ongi esmalt kindlaks teha, mida inimene vajab. Seejärel on võimalik ta järjest vajalikele ravidele suunata ning seejuures ei tohi tal seni olla juhtimisõigust.»

Uuringutulemused näitavad, et kui juht on joobes juhtinud, on tal sageli ka muid liiklusrikkumisi. «Juhi hingel võib olla nii juhiloata auto juhtimisi kui kriminaalkkuritegusid,» rääkis Meinhard, viidates hiljutisele traagilisele liiklusõnnetusele Tartumaal.

Järelkoolitusel osalenud inimeste seas on kiiruse ületamisega vahelejäämine plahvatuslikult suurem kui Selge Pilt koolitusel osalenute seas. Samuti esineb järelkoolitusel osalenute seas hulgaliselt juhiloata juhtimist.

Teadmiste defitsiit

Meinhardi sõnul on Eestis vähe eksperte, kes näiteks alkoholi või uimastite teemadel võiksid minna laste või noorte ette rääkima. Kui noor saab aru, et inimene ei ole piisavalt hästi teemadega kursis, siis pole Meinhardi hinnangul sellest tegevusest mingit tulu.

«Lisaks lastele ja noortele on tänapäeval õpetusi vaja jagada ka lapsevanematele. Kui pereisa tuleb igal õhtul koju, joob ära neli õlut ja istub järgmisel hommikul autorooli, ei tea ta alkoholist midagi. Kuidas saab ta ohtudest rääkida oma järglastele, kui tema enda teadmised on puudulikud,» rääkis Meinhard.

«Tihti algavad laste probleemid kodust. Inimeste taustad on erinevad, pealtnäha võib tegu olla kena perekonnaga, kuid me ei näe, mis kodus tegelikult toimub. Kui laps on näiteks maapiirkonnast mõnest probleemsest perekonnast pärit ja pöördub murega õpetaja juurde, kes on koduse olukorraga hästi kursis, võib õpetaja hakata hoopis näpuga näitama, tuua esile probleemid vanematega ja sellest ei ole lapsele sugugi abi,» rääkis Meinhard ja lisas, et kui lapsel pole mingisugust toetuspinnast, on tal väga keeruline hakkama saada.

Noorte inimestega tuleb Meinhardi sõnul rääkida kui võrdne võrdsega. «Püüan lastele anda justkui vanema venna nõu. Ma ei näe koolitatavaid laibakotis või ratastoolis ja sellest me koolitusel ka räägime. Samuti oleme koolitustesse kaasanud liikumispuudega inimesi, kes räägiksid oma kogemustest, sest mingite filmide näitamisest pole kasu.»

Selge Pilt koolitused on suunatud eelkõige gümnaasiumiastme lõpus olevatele õpilastele. Koolitusi on koostöös maanteeameti ja politseiga tehtud alates 2007. aastast. Tänaseks on läbi viidud ligi 300 koolitust, millest on osa võtnud umbes 7000 õpilast. Järelkoolitusel käivad esmase juhiloa omanikud, kes on jäänud juhtimisõiguseta.