/nginx/o/2015/08/11/4369893t1hfe6f.jpg)
Pole eriti tavaline, et mõnest teisest riigist pärit Euroopa Komisjoni voliniku kabinetis – ehk voliniku kõige lähemas ringis – töötab eestlane. Kaubandusvoliniku Cecilia Malmströmi kabinetis töötav Nele Eichhorn kuulub seega üsna väiksesse klubisse.
«Tunnen voliniku meeskonnas suurt vastutust, see on tõeline väljakutse,» ütleb Eichhorn, kes sattus Brüsselisse ülikooli õppima veel enne, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, kirjutab Eurokratt.
Pärast magistriõpingute lõppu sooritas ta esimesel eestlastele avanenud võimalusel ELi ametnikueksamid. Tema elu on jäänud siiani Brüsseliga seotuks: Eichhorn on töötanud nii Eesti esinduses Euroopa Liidu juures Brüsselis kui ka erinevates komisjoni peadirektoraatides. Praegu läheb ta igal hommikul tööle selleks, et olla kabinetiliikmena abiks Rootsist pärit Cecilia Malmströmile.
«Nagu elus ikka, sõltub palju juhustest,» ütleb ta, kui küsida, kuidas sattus eestlanna tööle ametikohale, mida võiks Eesti kontekstis võrrelda ministri nõuniku positsiooniga, kuid vastutus on tunduvalt suurem. Kui Eestis vastutavad ministeeriumide kõrged ametnikud 1,3 miljoni inimese eest, siis Euroopa Komisjonis voliniku kabinetis töötades on vaade tunduvalt laiem ehk meeles tuleb pidada 500 miljoni eurooplase huve.
«Mul on olnud õnne töötada väga pühendunud inimestega, kes usuvad ELi ja toovad ka ohvreid, et liit muutuks paremaks ning aitaks meie kõigi elu ja tegemisi edendada.
Sellele, et Eichhorn kutsuti Malmströmi kabineti liikmeks, aitas ilmselt kaasa Eichhorni rootsi, prantsuse ja vene keele oskus, kuid suuremat rolli võisid isegi mängida varasemad kogemused eri ametikohtadel Euroopa Komisjonis, mis on andnud talle olulist infot ja arusaamist ELi poliitikatest, kuidas liit toimib ja kuidas sünnivad otsused.
Eichhorn ei julge siiski väita, et ta tunneb ELi läbi ja lõhki. «Sellist asja, et EL on lõpuni selge, ei saagi olla,» ütleb ta. Euroopa Liit on pidevas muutumises ja arengus. Palju muutus pärast Lissaboni leppe jõustumist, praegu aga näiteks valmistatakse ette ELi-USA kaubanduslepingut TTIP ning püütakse luua digitaalset ühisturgu ja edendada digitaalset kaubandust.
«Õppimiskõver on mul kogu aeg püstloodis, kogu aeg tuleb uusi asju juurde õppida. Olen teinud komisjonis kümme aastat hommikust õhtuni rasket tööd,» nendib ta.
Kabinetiliikmete tööpäevad on pikad ja pingelised, Eichhorn alustab tihti 8.30 ja lõpetab umbes 12 tundi hiljem, olles päeva jooksul osalenud mitme komisjoni eelnõu ja otsuse ettevalmistuses, kohtunud eri organisatsioonide ja huvigruppide esindajatega, valmistanud ette voliniku esinemisi ja visiite nii teistesse liikmesriikidesse ja ka kolmandatesse riikidesse, osalenud ELi kaubanduspoliitika tuleviku planeerimises.
Ta käib sageli välislähetustes ning suhtleb nii liikmesriikide kui kolmandate riikide esindajatega.
«Mul on olnud õnne töötada väga pühendunud inimestega, kes usuvad ELi ja toovad ka ohvreid, et liit muutuks paremaks ning aitaks meie kõigi elu ja tegemisi edendada. EL pole asi iseeneses,» ütleb Eichhorn. «Nii teen minagi õhinaga oma tööd, et anda oma panus.»
Huvi ELi vastu tekkis Eichhornil juba siis, kui paljud eestlased sellest veel suurt midagi ei teadnud. 1990ndatel, kui ta õppis keskkoolis, oli Eichhorn aktiivne väitleja ja väitlusteks ette valmistades käis ta tihti rahvusraamatukogus, mis toona oli üks vähestest kohtadest, kus oli kättesaadav rahvusvaheline ajakirjandus.
«Lugesin palju ajakirja Economist, mida lugedes ei ole võimalik mitte lugeda artikleid Euroopa Liidust,» muigab Eichhorn. Ta meenutab, et EL toetas väitlusprojekte, kus teemad olid seotud ELiga, nii et aina enam oli vaja olla kursis selliste teemadega nagu näiteks ühisraha euro loomine ja arendamine. Sealt edasi tundus loogiline samm minna õppima Brüsselisse ja hiljem kandideerida tööle.
«Aga ma ei ole Eestist ära läinud, ma lihtsalt töötan rahvusvahelises Brüsselis,» kinnitab ta. «Brüsselis on väga arvukas, särtsakas ja palju andev eestlaste kogukond, paljud seal töötavatest eestlastest on oma ala eestvedajad, -kõnelejad, pioneerid. Mul on suur tahtmine olla eestlane ja seda oma lastele edasi anda.»