Analüütik: eestlased ei pea streikimist efektiivseks

Foto: Peeter Langovits

Eesti rakendusuuringute keskuse Centar juhi Epp Kallaste sõnul ei pruugi eestlaste pea olematu streikimishuvi olla seotud mitte nõukogude-aegse taagaga, vaid inimesed pigem ei usu, et streikimine midagi lahendaks.

Kallaste sõnul tuleks streikide puhul eristada nö majanduslikke ehk tööandja vastu suunatud ning üldisemaid, valitsuse ja poliitikate vastu suunatud streike.

Kui majanduslikud streigid on tema sõnul olnud maailmas langeva trendiga, siis poliitika vastu suunatud streigid näitavad vastupidi tõusvat joont.

Streikide korraldamine sõltub analüütiku sõnul paljudest teguritest: majanduskasvust, globaliseerumisest, kollektiivsete läbirääkimiste korraldusest, ametiühingute osalemisest poliitika kujundamise protsessis, ametiühingute mobiliseerimise võimest ja ressurssidest jne.

Kollektiivsete läbirääkimiste nõudmiste taustaks streikimisel on tema sõnul täheldatud seost majanduskasvu ja majandusnäitajatega. «Näiteks kui tööpuudus on madal, siis on töötajatel suurem läbirääkimiste jõud ning ollakse ka altimad streikima,» selgitas ta.

Tööandja vastu suunatud streikide puhul aga on Kallaste sõnul põhjust arvata, et globaliseerumine ning tööjõu ja kapitali vaba liikumine viib streikide väiksema kasutamiseni. «Samas ei pruugi majanduskasvu ning globaliseerumise seosed selgitada valitsuse poliitikate vastu toimuvaid streike. Nende selgitamisel on leitud, et eksisteerivad seosed sellega, kas ametiühinguid on kaasatud poliitikate kujundamisse viisil, kuidas ametiühingud sooviksid,» rääkis ta.

Nii üht kui teist liiki streikide puhul aga on Kallaste sõnul töötajate streigiks mobiliseerimise seisukohast oluline, et töötajad tunnetaksid ühise põhjuse olemasolu; streiki nähakse selle eksisteeriva ebaõigluse lahendusena; on olemas liider, kes suunab selle ebaõigluse tunnetuse streikimiseks; ning on seadustega tagatud õigus streikimiseks.

Põhjus, miks Eestis on nii vähe streike, võib Kallaste sõnul tuleneda sellest, et ei tunnetata selliste probleemide olemasolu, mida tööandja või valitsus lahendada saaks. Samas võib see tema hinnangul tuleneda asjaolust, et meil puuduvad liidreid, kes suunaksid inimeste ebaõigluse tunnetuse streikidesse.

«Seda, kas streikide puudumine on hea või halb, on väga keeruline öelda. Ilmselt sõltuks see küsimustest, mille nimel streigitakse ning streikide proportsionaalsusest võimaliku saavutatava muudatusega. Üldjuhul on alati kasulik lahendada erimeelsused diskussioonis, mitte rusikatega veheldes. Kui see aga ei õnnestu, siis võib teatud juhtudel näha streikimist kui õigustatud vahendit nõudmiste saavutamiseks,» rääkis Kallaste.

Tema sõnul ei ole täna enam põhjust arvata, et nõukogude aja kogemus takistaks töötajatel oma nõudmiste saavutamiseks streikide kasutamist. «On leitud, et ametiühinguid ei nähta tänapäeval kui nõukogude-aegset igandit. Samas on enamik ühiskondlikke protsesse mõjutatud sellest, mis kunagi on olnud.»

Kallaste sõnul kippusid inimesed nõukogude ajal süüdistama kõikides vigades «süsteemi». «Kui selline arvamus on püsiv, siis ei teki töötajatel ebaõiglustunnet tööandja vastu ega ka valitsuse vastu, vaid abstraktse «süsteemi» vastu, mille muutmiseks ei ole mõtet streikida,» selgitas ta.

Valitsuse poliitikate vastu toimuvate streikide puhul on Kallaste sõnul leitud, et need on olnud seotud ametiühingute oodatavast kaasamisest mööda minemisega. «Ja ka Eestis tegelikult streikisid ametiühingud just valitsuse poliitika vastu sarnasel põhjusel eelmisel aastal,» märkis ta.

Põhjuseid, miks Eestis ei streigitud pensionitõusude vastu, tuleks analüütiku arvates samuti otsida streikimist selgitavatest teooriatest. «Põhjused võivad ulatuda sellest, et streikimist ei peeta efektiivseks vahendiks, kuni selleni, et puudub liider, kes suudaks töötajaid mobiliseerida.»