Sotsioloog: eestlaste alalhoidlikkust põhjustab ajalooline taak

Andrus Saar. Foto: Marina Pushkar

Sotsioloog Andrus Saare hinnangul ei kipu eestlased streikima, kuna pikka aega erinevate võimude poolt okupeeritud riigis elamine on inimestes kujundanud alistuva ja ennast säästva hoiaku.

Saare sõnul on viimase paarikümne aasta sees korraldatud sotsioloogilised uuringud on pidevalt tõestanud vaid üht: Eestimaa inimene ei ole aldis protestima.

Allkirjade andmine ja demonstratsioonis osalemine on maksimumvormid, millest meie inimesed on nõus osa võtma, kuid potensiaalsete osalejate arv jääb siingi kindlasti alla kümne protsendi. «Boikotid, tootmishoonete hõivamine jms on meie jaoks täiesti välistatud,» märkis ta.

Saare arvates põhjustab sellist alalhoidlikkust ajalooline kogemus ehk taak. «Pikka aega erinevate võimude poolt okupeeritud riigis elamine on kujundanud alalhoidliku ja alistuva, ennast säästva hoiaku. Selleks on ka põhjust, sest võimud on pidevalt vahetunud ning see on loonud ebakindlustunde,» märkis ta.

«Nõukogude aeg loomulikult süvendas nimetatud protsesse, lihtsalt sellel põhjusel, et riik võõrandus elanikest ja vastupidi. Nähes seda, kuidas ka kõige väiksem vastuhakk tuhastas inimese elu, kadus rahval igasugune soov vastuhakuks.»

Saare arvates on see kindlasti kahetsusväärne, et Eestimaa inimesed ei ole valmis oma õiguste eest tõsiselt võitlema. «Inimestel on tunne, et nad teevad selle võitlusega oma riigile halba, justkui õõnestaksime oma riiki.»

Eestlastel pole tema sõnul veel välja kujunenud küpset arusaama sellest, mida tähendab olla oma riigi kodanik. «See ei tähenda mitte ainult kohustusi, vaid ka õigusi. Kuni taolist mentaliteedimuutust ei toimu, saavad võimud elanikkonnaga kergesti manipuleerida.»

Prostestivalmidus tänapäevases mõttes sünnib Saare sõnul demokraatlikus ühiskonnas ning seetõttu on tema hinnangul päris loomulik, et Soomes, millel on Eestist palju pikem iseseisvuse ning demokraatia ajalugu, ollakse kindlad oma õigustes ning juletakse neid kõige erinevamates vormides avaldada.

«Nad on kindlad selles, et riik kaitseb neid. Eestis pole kahjuks taolist tunnet veel tekkinud. See võtab veel aastakümneid aega.

Nõukogulik taak avaldub avaldub meil Saare sõnul veel kasvõi selleski, et kuulumist ametiühingutesse peetakse nõukaaja jäänukiks ning sellega on võimalik inimesi kergesti sildistada.

«Kuna meie praegune poliitiline süsteem reeglina ei arvesta elanikkonna seisukohti, ei lähe inimesed ka tänavatele protesteerima. Nad näevad juba ette selle sammu mõttetust. Keskendutakse pigem isiklikule elule, toimetulekule,» rääkis Saar.

Sama on Eestimaa inimesed tema hinnangul ka väga ratsionaalsed ehk teisisõnu nad mõistavad, et näiteks pensioniraha tõepoolest ei pruugi tulevikus jätkuda ja seetõttu peetakse protestimist pensioni vanusepiiri tõstmisel mõttetuks sammuks.

Saare arvates on siiski kurb, et pensioniküsimus möödus ilma igasuguste aruteludeta. «Inimestel puudus isegi võimalus olla millegi poolt või vastu,» nentis sotsioloog.

Tema sõnul peab Eesti ühiskond kõigepealt küpsema ning alles siis võib hakata streikidega kaotatud tööpäevade hulka kokku lugema. «Dialoog võimudega ei pea väljenduma alati aktiivsetes protestivormides, kuid seda ei tohi ka asendada lõputu alandlikkkus,» lisas ta.