Võõrsil õpetatakse Eesti lastele emakeelt ka Skype'i teel

Väike laps rahvariietes ja eesti lipuga. Foto: Stanislav Moshkov / Õhtuleht

Käesoleva nädala lõpuni on väliseesti õpetajad Viljandimaal osa saamas kolmepäevasest koolitusprogrammist, järjekorras juba üheksandast väliseesti õpetajate suvekoolitusest, kus sel aastal on fookuses loovus, pärimus ja muusika.

Korraldaja, Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi täiendõppe projektijuht Triinu Laari sõnul keskendub koolitus igal aastal kindlatele teemadele. Tavapäraselt on koolitusprogramm proportsionaalselt jagunenud pooleks, pool ajast pühendatakse kultuurile, teine pool kuulub keeleteemadele. Muusika-aasta tõttu saab tänavu enam tähelepanu kultuur.

«Täpsem programm pannakse paika koostöös õpetajatega, lähtudes nende soovidest ja päevakajalistest teemadest. Eesti keele õpetamise puhul käsitleme uut metoodikat, lisaks jagavad õpetajad ise oma kogemusi ja õpetamisvõtteid.»

Laari sõnul on välisõpetajate huvi koolituse vastu olnud suur. «Kuus aastat tagasi, kui liitusin korraldajatega, oli osalejaid 20 ringis, nüüd on osalejaid üle poole rohkem,» rääkis ta. Sel aastal on koolitusele tulnud rekordarv ehk 50 õpetajat, esindades 16 erinevat riiki ja 37 õppeasutust.

Foto: Teele Liisi Szava-Kovats

«Koolide ning seltside arv, kus eesti keele õpet läbi viiakse, on aastate jooksul aina kasvanud,» ütles Laar.

Kõige rohkem Eesti lapsi õpib Soome koolides. Ometi on viimastel aastatel ka Soomes Eesti koolis õpilaste arv vähenenud. «Klassidesse tuleb vähem Eesti lapsi. Kui teises klassis on 15, siis esimesse klassi tuleb vaid seitse last,» tõdes Helsingis Viikki linnajaos asuva Latokartano ehk tõlkes Karjamõisa põhikooli õpetaja Silja Aavik.

«Oleme mõelnud, et kas peale tuleb uus põlvkond, kes ei pea eesti keele ja kultuuri edasiandmist oluliseks või kas on koolitulemine ehk logistiliselt kuidagi keerukam. Aga võib-olla on need inimesed hoopis Eestisse jäänud, et lihtsalt ei tulda enam Soome nii palju,» arutles Aavik, kuid hoolimata laste arvust teevad Aaviku sõnul Latokartano põhikooli õpetajad kõik, et seal õppivad Eesti lapsed teaksid, kes nad on ja kus asuvad nende juured.

Täitumas 20 aastat Eesti kooli Soomes

Latokartano põhikoolis on soome-eesti kakskeelne õpe alates 2009. aastast ja kooli 700 lapsest ligi 120 on eestlased. Järgmisel aastal peab Eesti kool Soomes oma 20. juubelit.

«Olen õppinud klassiõpetajaks ja õpetan valdavalt kõiki aineid. Sel sügisel hakkan väikestele lastele õpetama eesti keelt, matemaatikat ja ühiskonnaõpetust. Nende tunnikoormus on 20 tundi nädalas ja pooled tunnid viiakse läbi eesti keeles,» rääkis Aavik, kes tulevast sügisest õpetab Eesti lapsi Soomes juba 18. aastat.

«Reegel on see, et 40 protsenti kooli õppekavast eesti-soome klassidel on eesti keeles, aga see muutub kooliaja jooksul. Kui lapsed tulevad kooli, on neil rohkem eesti keelt, kui nad jõuavad üheksandasse klassi, kuulub eesti keel vaid emakeele tundidesse kahel kuni kolmel tunnil nädalas.»

«Sügisel arenguvestlustel küsin lapsevanematelt, et miks nad otsustasid lapsed meie kooli õppima panna. Vanemad on põhjendanud otsust sellega, et nad on ja jäävad eestlasteks. Kui laps tulevikus valib, kuhu tahab õppima või elama minna, siis võib ta seda teha ka Eestis, kuna meie ei ole temalt võtnud võimalust osata eesti keelt ja tunda oma tausta,» rääkis Aavik.

Laste teadmised Eesti kultuurist sõltuvad õpetajast

See, kui palju antakse lastele edasi teadmisi Eesti kultuurist, sõltub Aaviku sõnul õpetajast endast. «Palju oleneb õpetaja tööst ja ka oskustest. Konkreetset õppeainet nagu eesti kultuur või maateadus õppekavas pole, kuid vajalikke teemasid saab siduda näiteks eesti keele tundidega.»

Aaviku hinnangul jagub väliseesti õpetajal küllalt palju võimalusi, et oma õpilastele Eesti kultuuri õpetada. «Näiteks hommikustesse klassijuhatajatundidesse saab põimida erinevaid huvitavaid teemasid. Samuti näiteks joonistamistundi saab panna rahvakunsti ja tutvustada Eesti kunstnikke ning kui õpetan Soome ajalugu, saan teemasid siduda Eesti ajalooga.»

«Mäletan, kuidas Eesti iseseisvus, mu isa on olnud Eesti vabaduse eest võitlemas, vanaema oli väga kultuurilembene, niisiis on mul häid näiteid tuua,» rääkis Aavik.

Latokartano lapsed käivad õpetajate juhendamisel üle aasta Eestis ka ekskursioonil. «Ühel kevadel korraldame ekskursiooni Soomes, teisel kevadel Eestis. Tallinn, Tartu, Viljandi, Narva, Sinimäed ja saared,» loetles Aavik läbikäidud kohti. «Oleme palju ringi sõitnud, kuid lapsed on vahetunud,» lisas ta.

«Soomes käime samamoodi eksursioonidel, et õpilased ka uue elukohaga tutvuksid. Eelmisel kevadel tegime tiiru ümber Tuusula järve, kus on palju kultuurilisi objekte. On tähtis, et õpilastel oleks ka Soome kultuurist teadmine, mis kinnistaks neid Soome, et poleks selline «jalad õhus» tunne,» selgitas Aavik.  

Õpetaja kui kontaktisik kogu perele

Aaviku sõnul mängib uue keskkonnaga kohanemisel rolli see, millises vanuses laps elukohta vahetab. «Kui laps on Soome tulnud lapseeas, tal on ka lasteaiakogemus ja ta oskab soome keelt, siis ta suhtleb vabalt, on leidnud juba mängukaaslasi ja sisseelamine toimub kergemalt. Sel juhul kasvab laps kahe identiteediga, et tunneb end mõlemas keskkonnas hästi ja julgelt,» ütles Aavik.

«Kui vanematel on vaja viimase võimaluseni püsida Eestis ja laps tuuakse Soome alles kooli alguseks, võib juhtuda, et kohanemine ei saa olema kerge. Keel on võõras ja kui ta jääb kusagil hätta, ei oska ta abigi paluda,» nentis Aavik, kelle sõnul on sellises olukorras päästerõngaks kogenud õpetajad, kes oskavad nõu anda ka lapsevanematele.

Aaviku hinnangul on Soome õpetajatel lapsevanematega tihedam koostöö kui Eesti koolides tavaliselt. «Vanemad pöörduvad õpetaja poole julgemalt, ka selliste küsimustega, kuidas bussipiletit osta või kuhu hambaarstile minna. See mulle meeldib, et tekib justkui oma pere tunne. Inimesed ei ole kuskil kõrgel ega kaugel teineteisest, vaid oleme nagu üks rahvas võõral maal, hoiame ja aitame üksteist,» rääkis Aavik.

«Koolitused väliseesti õpetajatele on alati olnud hästi sisukad, kattes iga valdkonna, et kõik saavad sealt midagi. Kui inimene hakkab lähenema pensionieale, siis võib olla kõik loengud ei anna uusi teadmisi,» rääkis kuuendat aastat koolitusele tulnud Aavik, kelle hinnangul mõjub koolitus alati vaimu värskendavalt.

«Esiteks on väga tore näha vanu kolleege, keda tean ja tunnen. Teiseks on tore märgata, kui mõni uus riik on esindatud, mis tähendab, et ka seal antakse Eesti õpet. Kolmandaks on tore see, kui nooremad midagi küsivad ja ma avastan, et mul olid alustades samad mured,» tõi Aavik välja, märkides, et kui üks õpetaja leiab, et teisel on samad mured või et ta on oma mõtetega õigel teel, siis annab see palju tuge.

Märksõnaks tugev missioonitunne

Eesti instituudi esindaja, välisõppe koordineerija Anu Kippasto sõnul on õpetajate omavaheline suhtlemine väga oluline. «Kaugemalt tulijad saavad vaid ühe, mõned aga isegi kaks korda aastas kokku. Euroopa õpetajad on hakanud ühiselt korraldama emakeelepäevi. Sel aastal toimus emakeelepäev näiteks Luksemburgi Eesti koolis.»

Kippasto sõnul tuleks väliseesti koole ja õpetajaid eesti keele ja kultuuri säilitamise eest tunnustada. «Palju on omaalgatust, põhiliselt on õpetajateks lapsevanemad, kes teevad seda tööd vabast ajast ja tahtest, sageli ilma mingisuguse tasuta. Tasu haridusprojektide kaudu on tihti väga sümboolne. Neil inimestel on tugev missioonitunne,» ütles Kippasto.

Aktiivseid õppekeskusi, kus tegeletakse eesti keele ja kultuuri õpetamisega on Kippasto sõnul üle maailma kokku 50 kuni 60. Õpetajate arvu kohta pole statistikat tehtud, kuid lapsi on ligi 3200. Mõnes kohas on õpetajaid rohkem, mõnes kohas vaid üks inimene.

«Kuna Põhja-Soomes ei olnud eesti keele õpetajat võtta, siis Helsingi õpetaja õpetas sealseid lapsi Skype’i teel ja see toimis päris hästi. Kas see ka järgmisel aastal jätkub, sõltub sellest, kas sealsed lapsevanemad soovivad ja taotlevad, et nende lastele õpetataks eesti keelt,» tõi Kippasto näite.

Välismaale saadetakse mitutuhat õpikut

Haridus- ja teadusministeeriumi rahastamisel toetatakse rahvuskaaslaste programmist Eesti koole ja seltse ka õppevaraga. Haridusprojektide läbiviimist ja õppevara saatmist haldab Eesti instituut.

«Eesti instituudi ruumid on suviti õpikuid täis, ma ise pakin neid. Töö käib nagu jõuluvana kontoris,» rääkis Eesti instituudi esindaja Anu Kippasto.

«Õppevara saavad koolid ja seltsid tellida kord aastas maikuus. Eesti instituudi kodulehelt tellitakse nii eesti keele õpikuid ja töövihikuid suurematele kui mängulisi õppevahendeid väiksematele lastele. Lisaks pakume filme ja lastekirjandust,» selgitas Kippasto, kelle sõnul läheb kõige rohkem õpikuid Soome.

«Järjest rohkem soovivad koolid lihtsustatud õpikuid ja töövihikuid, sest sealsed lapsed oskavad osaliselt eesti keelt kehvemini kui eesti lapsed,» lisas ta.

Õpetaja Silja Aaviku sõnul on väliseesti õpetajad tänu koolitustele saanud uuemast lastekirjandusest hea ülevaate. «Talvel me lastele kingipakke ei teinud, vaid jõuluvana tõi kõigile raamatu «Printsid poisid», mille valisin nimekirjast, mida meile koolitusel tutvustati.»

Koolitusel tutvustatakse õpetajatele ka interaktiivseid õppevahendeid. «Nende kohta saab nii palju linke, et mõnel rahulikul hetkel vaatan need üle ja valin välja, mis ma annan lastele ja mis jagan vanematele, et nad saaksid eestikeelsete mängudega rõõmustada ka nooremaid lapsi,» ütles Aavik.

«Kui koolitusel tehakse ekskursiooni kultuuriloolistesse paikadesse, saan mõelda, kas tuleksin oma lastega siia, mida saaksin veel ühendada ja kus õpilastega saaksime ööbida. Selline silmaringi laiendamine on hea,» rääkis ta.

Väliseesti õpetajad on pühendunud

«Väliseesti õpetajad on avatud ja koostöised ning koolitajal on kõige parem meel siis, kui õppijad õpivad rõõmuga,» rääkis koolitaja Mari-Mall Feldschmidt.                        

«Vana õpikäsituse järgi on õpetaja see, kes teab kõike. Tänapäeval on õppimine kogemus ja avastus. Õpime igal ajahetkel, loodetavasti elu lõpuni ja mulle tundub, et väliseesti õpetajad on seda meelt, et ka siis, kui ollakse õpetaja, on tore avastada uusi asju,» lisas ta.

Feldschmidti sõnul on kõige olulisem tegur motivatsioon. «Välismaal on suur oht, et võetakse uue maa keel ja kui pole motivatsiooni, siis võib oma keel ja kultuur jääda päris kõrvale. Õppimine, keel ja kultuur peab olema lastele huvipakkuv ning õpetaja ülesanne on õpetada nii, et õppimine oleks huvitav, siis ei pole probleeme,» ütles koolitaja.

«Loomulikult peab ka õpetaja ise olema asjast huvitatud, sest kui ta ise ei huvitu, siis kuidas saavad seda teha teised. Väliseesti õpetajatega seda muret ei ole, sest mulle tundub, et need õpetajad on pühendunud sellele, mida nad teevad.»

«Koolituse kava on tihe, hommikul küsisin, kas ollakse puhanud ja kas jaksatakse pikka päeva vastu pidada, aga õpetajate silmad särasid ja nad ütlesid, et neil on olnud huvitav,» rääkis Feldschmidt.

Õpetaja ootab koolitust pikisilmi

«Iga koolituse lõpus kogume õpetajatelt tagasisidet, et sõeluda välja teemad, mis on neile olulised ja püüame teemadest lähtuvalt leida lektorid järgmiseks suveks. Kui üks koolitus lõppeb, hakatakse kohe järgmist korraldama,» rääkis korraldaja Triinu Laar.

Järgmisel aastal peaks aset leidma kümnes väliseesti õpetajate koolitus. «Igal aastal tuleb rahastust taotleda uuesti. Kui Haridus- ja teadusministeerium ja rahvuskaaslaste programm rahastust jätkavad, tuleb kindlasti põnev juubelikoolitus,» lubas ta.

«Kui jõulud möödas on ja Eesti Vabariigi aastapäev ka televiisorist vaadatud, siis hakkan juba ootama, et millal kiri tuleb, kus sel aastal koolitus on, milline on selle sisu,» ütles õpetaja Silja Aavik, kellel on kõigist läbitud koolitustest kokku kogutud õpimapp.

«Tihti lappan kodus mappi ja vaatan, kas on midagi sellist, mis on räägitud ja mida tahaksin ja saaksin kasutada või kolleegidele edasi anda. See, mida me koolitusel kuuleme ja näeme, seda me vaka all ei hoia,» ütles Aavik.

«Koht on ilus, ilm on ilus ja olen väga rahul. Minu meelest on see tore võimalus, et väliseesti õpetajad tulevad kasvõi kord aastas kokku ja saavad silmast silma rääkida,» lisas ta.