/nginx/o/2010/10/19/451652t1hb282.jpg)
Igal kodutul on oma lugu, mis sageli purustab ühiskonnas levivaid müüte kodutusest. Näiteks üks naine jäi kodutuks pärast seda, kui tema pere sai ootamatult surma, kirjutab vaesuse vastu võitlemise Euroopa võrgustiku Eesti üksuse juht Kärt Mere tänases Postimehes.
Kirikust väljuv naine on rahuliku ilmega. Tal on veidi vanamoodsad, puhtad rõivad.
Keskkooli lõputunnistusega koos ulatati talle hõbemedal. Ülikool ja pediaatri amet jäid vaid unistuseks, sest sündiv laps sundis plaane korrigeerima ja nutikast neiust sai müüjanna.
Peagi sündisid perre lapsed. Laste isa oli lahtiste kätega, teenis välismaal korralikku palka. Naine pühendus lastele ja pangalaenuga ostetud kodule. Aed pälvis tunnustust erilise taimevaliku ja silmanähtava hoolega. Naine jäi koduseks.
Varsti pidi ilmavalgust nägema pere pesamuna. Isa viis suuremad lapsed koolivaheaja alguses puhkusereisile, seal see õnnetus juhtuski. Ei meest, ei lapsi. Rasedus katkes ja naine oli äkitselt üksinda, pereta, tulevikuta, tööta, oskusteta, mis arvesse läheksid. Õnn sai otsa.
Varjupaigast on naine jõudnud sammukese edasi, ta elab nüüd sotsiaalmajutusüksuses. Ta on teadlik, et kuulub nõrga toimetulekuvõime tõttu sotsiaalsesse riskirühma. Naine elab olevikus ega taha mõelda tulevikule. Tal on mälestused ja need on nii valusad, et tulevik ei olegi oluline. Naine on kodutu, tal pole paika, mis kuuluks talle.