/nginx/o/2010/10/18/451467t1h6e16.jpg)
Olgugi et iga kümnes Eesti elanik on üle 74 aasta vana, ei pea kõikvõimalike turu-uuringute korraldajad nende arvamust miskiks.
Tellijale
Küsitlejad eiravad eakaid inimesi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Teie ei huvita meid üldse,» teatas Tartu Ülikooli emeriitprofessorile ja kirjandusteadlasele Larissa Volpertile ühest turu-uuringute firmast helistanud tütarlaps, kui kuulis, et proua on 84-aastane.
Volpert sai ka teada, miks tema arvamus küsitlejale korda ei lähe. Selliste küsitluste valimi vanus peaks üldjuhul mahtuma 15–74 eluaasta vahele – see on aeg, mil inimest peetakse töövõimeliseks.
Volperti sõnul on aga väga paljud eakad inimesed selge peaga, huvituvad riigi elust ja poliitikast ning neid küsitlustest välja jätta ei ole õiglane.
«Suhtusin ta (küsitleja – toim) sõnadesse üsna irooniliselt, ütlesin ka, et kasvatusest jääb tal vajaka, kuid üldiselt arvan ma, et vanemate inimeste arvamus peaks siiski huvitama sotsiolooge ja uuringute tellijaid,» rääkis proua.
87-aastane akadeemik Mihhail Bronštein, kelle käest küsivad riigi- ja meediaesindajad tihtipeale kommentaare, ütles et sotsioloogid teda nii väga ei huvita.
«Kui nad arvavad, et pärast 74. eluaastat muutub inimene idioodiks, siis ärgu küsigugi, aga paljudel inimestel on selles vanuses mõistus väga selge,» sõnas ta.
«Ehkki mitte massiliselt, muretsevad inimesed pärast 74. eluaastat tihtipeale rohkem pensioni, kommunaalmaksete ja tervise kui poliitika üle. Aga kui nad huvituvad mõlemast, siis sellise inimese arvamust tasuks küsida küll,» lisas Bronštein.
Majanduse ja juhtimise instituudi Ecomen rektor Hanon Barabaner (77) on ka nende inimeste kategoorias, kelle arvamus jääb suuremast osast uuringutest välja.
«Arvatavasti mõeldakse, et inimene muutub pärast 74. eluaastat marasmaatikuks, kuid see ei ole üldse nii, ka meie vanuses on omad võlud,» rääkis ta ja naeris.
Barabaner lisas: «On olemas näiteid, kui inimene saab riigipeaks pärast kaheksakümnendat eluaastat ning on seejuures ka võimekas. Ju siis näitavad sotsioloogid elanikkonna «keskmist» osa, ent kui kaasata uuringutesse ka vanemaid inimesi, siis võib-olla muutuks ka üldised tulemused. Need on ju inimesed mitte ainult suure elu-, vaid ka ajaloolise kogemusega.»
Konjunktuuriinstituudi juhtivteadur Leev Kuum, kes tähistas tänavu 80 aasta juubelit, ei näinud aga sellises piirangus probleemi.
«Valdavalt on see tõesti nii, et valimisse võetakse 15–74-aastasi. Minu teada on see rahvusvaheline tava, mida järgitakse ka statistiliste töötluste puhul. Mõistagi ei takista see igal uurijal ise otsustamast, millist valimit vanuse järgi moodustada, eriti kui uuritav probleem on vanuritega seotud, näiteks ravimite ostmine,» ütles Kuum.
«Nii et ma olulist probleemi ei näe. Samas ma ei välista, et probleemile tasuks seoses eluea pikenemisega tähelepanu pöörata,» lisas Kuum