Jaapan ja Ameerika otsivad minevikuga lepitust

Kaks keskkoolitüdrukut Hiroshima kesklinnas hoidmas loosungeid, millega nõuavad tuumarelvade vastase sildi püstitamist. Foto: SCANPIX

«Ma ei tea, miks jäin ellu ja elasin nii kaua. Mida rohkem sellest mõtlen, seda piinarikkam on meenutada,» tõdeb 90-aastane Sunao Tsuboi agentuurile AFP. «See oli valkjas-hõbedane välgatus,» meenutab ta 6. augustit 1945.

Täna 70 aastat tagasi heitis koloneli auastmes Paul Tibbets Enola Gay nime kandnud pommitajalt Boeing B-29 inimkonna ajaloo esimese tuumapommi Jaapani linnale Hiroshimale. Kunagine elav ärikeskus muutus Väikese Poisi nime kandud relva mõjul sõjaõuduste sümboliks. Erinevate hinnangute järgi sai hetkega surma 60 000 kuni 70 000 inimest. Radioaktiivse kiirguse tõttu suri hiljem umbes sama palju. 

Tsuboi enda vigastused tunduvad tühistena nende kõrval, mida toona ülikoolitudengist mees sattus pealt nägema. Ta mäletab teismelist tüdrukut, kelle parempoolne silmamuna rippus näost välja. Läheduses oli keegi naine, kes üritas asjatult katta kätega oma kõhus laiutavat auku – selleks, et tema sisikond välja ei kukuks. «Igal pool olid laibad,» jutustab Tsuboi. «Ilma jäsemeteta, üleni söestunud. Küsisin iseendalt: «Kas nad on inimesed?».»

Samal ajal pidi 19-aastane Kimie Mahara viibima hoones, kus ta oli juba ligi kaks kuud tööl käinud: Hiroshima prefektuuri tööstusreklaami hallis, kirjutab Yahoo uudisportaal. Majas, mis on kuni tänaseni säilitatud hävinud kujul ja mida ingliskeelses maailmas kutsutakse selle kuulsa kuppeltorni tõttu ka A-Dome’iks (A kui «aatomi» ja «dome» kui kuppel). Kuigi kuppelmaja asus plahvatuse epitsentrist vaid pooleteisesaja meetri kaugusel, jäi see püsima tänu materjalile – kivi, teras ja tellised –, millest oli ehitatud. Enamik Hiroshimast oli puidust.