/nginx/o/2010/10/17/450737t1h654d.jpg)
Kuigi õigeusu kirikud Eestis unistavad ühtsest kirikust, ootavad mõlemad pikisilmi teise poole head tahet. Nii Eesti Apostlik Õigeusu Kirik (EAÕK) kui ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) leiavad, et kõigepealt peaks üks teise autonoomiat tunnustama.
Tallinnas Nõmmel asuv Ristija Johannese kirik on üks 18 kirikuhoonest, mis on küll sümboolse tasu eest Moskva kirikule alluva MPEÕK kasutuses, kuid mitte nende, vaid Eesti riigi omandis. Metropoliit Korneliuse referenti, preester Toomas Hirvoja paneb see nördima.
MPEÕK kasutuses olevad 18 kirikuhoonet kuuluvad Eesti riigile seetõttu, et esimese vabariigi aegse kiriku ametlik õigusjärglane EAÕK ei taotlenud neid endale ja jättis riigile tingimusel, et neid ei müüda konkureerivale MPEÕK-le.
Ristija Johannese kiriku abihoone kõrval, kus maalitakse ikoone, müüs riik mõni aeg tagasi osa maast erafirmale. MPEÕK-l kui üürilisel polnud tehingu takistamiseks palju teha. Nüüd saadakse seal nägijaks maisemal moel. Pühitsetud maale kerkis silmakliinik, kirikule on maatükk aga jäädavalt kadunud.
Lahendamata varade küsimuse tõstatas septembris Moskva patriarhaadi välissuhete juht metropoliit Ilarion, kui ta Eestis visiidil käis. See on vaid jäämäe tipp. Hoolimata tollastele teravatele sõnavõttudele järgnenud vaikusest pole tüli kahe õigeusu kiriku vahel kustunud, vaid söed hõõguvad tuha all edasi, sest mõlemad peavad end esimese vabariigi aegse kiriku õigusjärglaseks.
Teravad solvangud
MPEÕK preester Hirvoja naeruvääristab EAÕKd, väites, et nende omaaegne üleminek Moskva patriarhaadi alt Konstantinoopoli alla on võrreldav olukorraga, kui Venemaa kuulutaks Ida-Virumaa sealsete elanike palvel oma autonoomseks oblastiks. EAÕK ülempreester Mattias Palli nimetab aga MPEÕKd oma otsustes sama vabaks kui Karjala vabariiki Venemaal.
Kuigi tüli nüansse on palju, on probleemide aluseks erinev suhtumine ajaloosse. Kui Eesti esimest korda iseseisvus, andis Moskva patriarh Tihhon siinsetele kogudustele (EAÕK) 1920. aastal autonoomia. Selle vastu ei vaidle praegu kumbki pool.
«Moskva kirik peab seda autonoomia aluseks siiamaani,» kinnitas Hirvoja. Kahe kiriku vaidlused said alguse suhtumisest 1923. aastal toimunusse, mil EAÕK vahetas Moskva patriarhaadi Konstantinoopoli patriarhi vastu, kes on õigeusu kogukonna peamine eestkõneleja.
MPEÕK preestri Hirvoja hinnangul tehti seda kanoonikat rikkudes tagaselja, ilma vajaliku äralaskmiskirjata, kasutades ära asjaolu, et Nõukogude võim oli Moskva patriarhi Tihhoni vangistanud.
«Enamlaste surve kirikule tugevnes ja kuna patriarh oli vangis, jäid paljud kooskõlastust nõudvad asjad tegemata. EAÕK piiratud autonoomia ei saanud toimida,» põhjendas Palli. «Tihhon oli andnud piiskoppidele õiguse moodustada kohalikke struktuure juhul, kui kiriku keskvalitsus ei toimi.»
EAÕK ülempreestri Palli väitel kuulus 1922. aastal õigeusu kirikusse umbes 20 protsenti rahvast ja olnuks ohtlik, kui seda oleks juhitud enamlikult Venemaalt. Nii jäi EAÕK autonoomsena Konstantinoopoli patriarhi alla.
Kui tuli Nõukogude okupatsioon, läbis EAÕK metropoliit Aleksander patukahetsuse ja Eesti kirik võeti taas Moskva rüppe. See välistab praeguse MPEÕK jaoks 1923. aasta patriarhaadivahetuse tähtsuse.
Palli on seda meelt, et patukahetsus ja taasühendamine oli sama vabatahtlik kui Eesti astumine Nõukogude Liitu. Hirvoja seevastu on veendunud, et metropoliit kahetses siiralt.
Saksa okupatsiooni ajal ütles metropoliit Aleksander jälle Vene kirikust lahti. Hirvoja peab 1942–45 toimunut skismaks ehk kirikulõheks ning ütleb, et EAÕK likvideeriti juba 1941. aastal Vene kirikuga liitmisel.
EAÕK usub, et 1944. aastal punaväe eest Eestist põgenenud metropoliit Aleksander kandis EAÕK järjepidevust ja iseseisvust edasi välismaal. MPEÕK hinnangul kiriku kaanonid sellist asja ei võimalda.
Nõukogude ajal oli Eestis vaid Moskvale alluv Tallinna piiskopkond. Ent kui Eesti taasiseseisvus, oli põhjust küsida: kes on kelle järeltulija? Algas varade tagastamise aeg.
Kuidas lahendada?
Kui esialgu, 1992. aastal, tunnistati metropoliit Korneliuse kirik EAÕK õigusjärglaseks, siis 1993. aastal registreeriti EAÕK, kes sai kohtuotsuse järgi kogu sõjaeelse kiriku õiglusjärglaseks. EAÕKga liitus kahe aasta jooksul üle 50 koguduse 81st.
«See oli surveavaldusvahend kogudustele, kes oleks Moskva alla jäädes kaotanud oma varad,» sõnas Hirvoja. Nii jagunesid kogudused kahte ossa. 1996. sai EAÕK taas Konstantinoopolilt autonoomia.
«See on tungimine teise patriarhaadi territooriumile,» lausus Hirvoja.
MPEÕK registreeriti 2002. aastal. Sinnamaani taotles ta EAÕK nime, kuna peab end endiselt 1920. aasta autonoomia järgi EAÕK järeltulijaks. Asuti varade küsimust lahendama.
«Tänaseks on see lahendatud,» leidis Palli. EAÕK loovutas Moskva patriarhaadi kasutatavad varad riigile ja viimane andis need MPEÕK kogudustele üürile. EAÕK lisas aga klausli, et võõrandada neid varasid ei tohi.
Kuidas peaks tüli lahenema? «Kõigepealt peaks EAÕK tunnustama Tihhoni ja Aleksiuse antud autonoomiat,» leiab Hirvoja. «Metropoliit Korneliuse kirikut tuleb tunnustada autonoomse kirikuna.»
«Ühe ajaloolise etapina seda tunnustame, aga otsustav hetk oli 1923. aastal,» vastab Palli.
«Stefanuse hea tahte märk oleks, kui ta loobuks klauslist, et meile renditud kirikuid ei tohi anda meie omandisse,» sõnab Hirvoja.
«Oleme nõus, et riik annab need kirikuhooned ja majad neile, aga Moskva patriarhaat peab tunnustama Eesti kirikut autonoomsena,» kinnitas Palli. «Vastasel korral peavad nad meid võõrstruktuuriks ja ennast kohapealseks kirikuks. Kui nad meid tunnustavad, siis tunnustavad nad ka ajaloolist järjepidevust.»
Mõlemad kirikud soovivad tulevikus üht õigeusu kirikut Eestis, ühiseid jumalateenistusi ja koostööd. Mõlemad ootavad teise poole siirast head tahet. Mõlemad leiavad, et seda pole.
Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au sõnul saab probleemi lahendada vaid kahe õigeusu kiriku läbirääkimiste ja kokkulepete tulemusena. MPEÕK ei ole varade küsimuses viimasel ajal riigi poole pöördunud.
Kuidas suhtuvad kahe kiriku tülisse ja võimalikku ühinemisse aga siinsed õigeusklikud? Millised on kahe koguduse liikmete omavahelised suhted?
«Suhted on erinevad,» tõdes Hirvoja. «Mõne vahel on suhted head, aga tihtipeale on need ka rahvuspinnal vastakad.»
«See võib tooni anda, et meil on rohkem eestlasi ja neil venelasi, aga pole määrav, sest ka meil on palju venekeelseid usklikke,» leidis EAÕK ülempreester Mattias Palli.
/nginx/o/2012/11/16/1436876t1h41bf.jpg)