Seekordsel folgil sai kuulda kokku sadat kontserti ja ligi kahtesadat andekat esinejat. Uhke värk, aga iroonilisel kombel ka halb, et festivali programm muutub iga aastaga aina mitmekesisemaks ja paremaks. Samal ajal toimub mitmes kohas nii palju häid kontserte, et pea läheb segi ja pärast keskööd löövad jalad ringijooksmisest kindlasti tuld välja. Korraldajad on küll püüdnud programmi võimalikult hästi kokku panna, aga kui samal kellaajal on Kaevumäel raju Varssavi külabänd, Kultrahoovis Trad.Attacki! uue albumi esitlus ja aidas lõbus Tantsumaja, tuleb tusk peale ja nii ei jäägi muud üle kui ühest kohast teise tormata. Ahnus kõike näha ja kogeda on ju niivõrd suur.
Programmist vajavad äramärkimist kindlasti kolm šoti poissi Levack/Stewart/Irving, kelle traditsiooniline, kuid samas improvisatsioonidest pakatav muusika pani rahva meeletult tantsima. Kahtlemata on vägev eesti poiss Silver Sepp, kes ühendas räpi ja regivärsi, esindades ehedalt festivali läbivat vabaduse ideed ning kutsudes rahva endaga koos lavale. Välismaistest külalistest jäid silma veel Prantsusmaalt Marseille’ist pärit hoogne meeste laulugrupp Lo Còr De La Plana, kes tõi oma lihtsat laulu käteplaksude ja löökpillidega vürtsitades tagasihoidlikele eestlastele elu sisse, ning Erlend Viken Trio, kelle gruuvilik pärimusmuusika ja meisterlik mänguoskus panid pealtvaatajad suisa ahhetama.