Rõivas: Kreeka euroalast lahkumine oleks oht Eesti julgeolekule

Taavi Rõivas Foto: Sander Ilvest

Peaminister Taavi Rõivas ütles täna riigikogu ees poliitilises avalduses, et Kreeka euroalast lahkumine oleks Eesti jaoks mõõdetav sadade miljonite eurode suuruse kahjuna, kuid ühtlasi oleks sellel suur negatiivne mõju Eesti julgeolekule.

Rõivas märkis, et keegi ei tahaks näha Kreekat sõltuvuses vaenulikust riigist. «See juhtuks, kui me Kreekale selja keeraksime. On oluline, et liitlassuhted püsivad tugevad ja me ei keera Euroopa Liidu protsessi tagasi. Kreeka parlamendi ja valitsuse otsusest sõltub palju nii Kreeka, Euroopa kui ka Eesti jaoks,» ütles Rõivas.

Postimees avaldab Rõivase ettekande teksti täismahus.

Austatud riigikogu,

Tänan Teid selle võimaluse eest jagada Teiega kuuma poliitikasuve olulisimaid teemasid.

Enne veel, kui räägime kodustel ning päevakajalistel teemadel, vaadakem viivuks suuremat pilti. Vaadakem Euroopat meie ümber koos oma tugevuste ja muredega ning kuidas see kõik Eestit mõjutab.

Koalitsiooni ja opositsiooni risti vastupidised hoiakud kodukontinendi valusaimatel päevateemadel näitavad igaühele, kust läheb Eesti tänases poliitikas kõige teravam veelahe. Näitavad selgelt, miks kannavad ühises liidus Eesti juhtimise vastutust just need erakonnad ja mitte teised.

Selleks piirijooneks on Eesti esmaste julgeolekuhuvide ja geopoliitilise asukoha mõistmine - küsimus tugevast ja ühtsest või killustatud ja nõrgast Euroopast. See on ühtlasi küsimus Euroopa ühisväärtuste jagamisest, küsimus avatusest ja sallivusest. Küsimus enesekindlusest ja usust Eesti võimesse avatud ja euroopaliku ühiskonnana kaasaegses läbipõimunud maailmas edukalt toime tulla.

KREEKA

Mõned kommentaatorid püstitasid esmaspäeva hommikusse veerenud ja kompromissiga lõppenud Euroala tippkohtumise järel küsimuse, et kas Kreeka kaotas nüüd iseseisvuse? Just nagu tähendaks iseseisvus võimalust teha vaid meeldivaid ja populaarseid asju ning mitte vastutada.

Vastupidi, iseseisvus tähendab võimalust, võimet ja ennekõike vastutust teha seda, mida peab tegema. See tähendab otsustamisvõimet ennekõike selle üle kas olla või mitte olla? See valik on olemas ka kuristiku serval, edasi tulevad loodusjõud. Kreeka peaministri tõeline valik seisnes selles, kas olla ja teha neid samu asju euroalas või sellest väljas.

Kreeka valitsusel oli ja on see otsustusvõime jätkuvalt täiesti olemas, isegi kui rahva ja riigi tulevikuga mängimine on vastutustundetu. Majandusloogika eiramine ei saa olla pikalt edukas, faktid saavad Su lõpuks ikka kätte. Olgu meenutatud, et veel möödunud aasta lõpus oli Kreeka eelmise valitsuse juhtimisel reformide tulemusel eelarvega juba primaarülejäägis ja suudeti naasta turule. Tänavuseks aastaks prognoositi 0,5% suurust kasvu SKPst. Kõik viitas sellele, et lahendus on raske, kuid võimalik. Tänaseks aga on tagasi jõutud seisu, kus me räägime ettevaates juba 2-4% suurusest majanduslangusest.

Samal perioodil on pangandussektori olukord järsult halvenenud – Kreekas on kapitalikontrollid, pangad suletud ning refinantseerimise kaotamine turul on pangad viinud täielikku sõltuvusse Euroopa Keskpanga erakordsest likviidsusabist. Pangad vajavad täiendavat rekapitaliseerimist. Meditsiinilistes terminites on Kreeka majandus ühendatud kunstliku vereringe külge.

Valimised võitnud parteide populistlikud eksperimendid ja viivitamine on viinud tänaseks selleni, et viimase julgestuslaenu asemel astus Kreeka pika sammu ajas tagasi. Poole aasta eest on Kreeka valitsus suutnud rahvale esitada juba arve, mis on hinnanguliselt võrdne abipaketi oletatava mahuga (86 mld) või isegi kõrgem.

Te võite eelneva tõttu küsida, et kui kindlad me saame olla selles, et kreeklased suudavad sellega lõpuni minna ja ühtlasi oma võlad kustutada? Kahtlemata on selge see, et Kreekal tuleb reformide ja kärbete raske tee uuesti jalge alla võtta ning teekonna tõusunurk on järsem kui enne. Me arutame siin täna uue reformikava ja abipaketi väljavaadet ainult seetõttu, et Kreeka valitsus otsustas kuristiku servalt tagasi keerata ning andis selgelt mõista, et soovib jätkata euroalas ning lubas teha selleks kõik vajaliku. Kreeka suutis eile jõuda esimese verstapostini kui võttis parlamendis 3/4 saadikute toel vastu esimesed seadused, et alustada läbirääkimisi ning lähipäevil peab ta suutma jõuda ka järgnevateni. See on esimene hädavajalik samm Kreeka poolt usalduse taastamiseks. Võime ühendada kriitilisel hetkel valitsuse ja opositsiooni jõud on märgilise tähtsusega.

Te võite nüüd küsida, et mida saame meie sellest? Kas poleks lihtsam ja kasulikum lasta Kreeka majandusel kokku kukkuda ja riigil euroalast lahkuda? Hästi lihtne oleks öelda, et mingu minema, meile pole neid vaja. Meie ju saame oma rahaasjadega hakkama!

Selline seisukoht oleks küllap populaarne, aga see oleks ka väga lühinägelik. Sest Kreeka euroalast lahkumise ainuüksi rahaline kahju Eestile oleks mõõdetav sadades miljonites eurodes. Ning rahaline kahju oleks vaid jäämäe veepealne osa. Märksa suuremat ohtu tuleb näha Euroopa ühtsuse murenemises, euroopalike ideaalide põrumises. Populistid ei oleks kunagi suutnud Euroopa Liitu luua ning hoida. Sildu põletada on ju niipalju kergem kui neid ehitada.

Sellel otsusel oleks otsene negatiivne mõju meie julgeolekule. Maksejõuetu ja täiesti ettearvamatu käitumisega riik oleks väga haavatav igasugusele välismõjule, ka sellisele, mis ohustab otseselt nii Eesti kui teiste liitlaste julgeolekut. Mitte keegi meist ei sooviks ju näha Euroopa Liidu ja NATO laua taga riiki, mis on sõltuvuses mõnest vaenulikust riigist. Aga just selline oht tekiks, kui me Kreekale selja pööraksime.

Me ei tohi kunagi unustada, et kui Euroopa üksteise muredele selja pöörab, üksteise vastu pöörab, saab Eesti iseseisvus siin läänemaailma ääre peal olema esimeste ohvrite hulgas.

Pean väga oluliseks seda, et meie liitlassuhted püsivad tugevad ning me ei keera Euroopa poliitilist protsessi tagasi. Aga, olgu veelkord korratud ka neile, kes suurt pilti näha ei taha või ei suuda, et ka ainult küüniliselt ja pragmaatiliselt võttes oleks Kreeka väljumine euroalast Eestile suur kaotus. Kaotus sadade miljonite eurode ulatuses.

PAGULASED

Lugupeetud rahvasaadikud,

Väga palju pühendumust nõuab meilt kõigilt ka Vahemere pagulaskriisi lahendamine.

1945 aastal heaks kiidetud ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 14 ütleb, et «Igal inimesel on õigus tagakiusu ees varjupaika otsida teistes maades ja seda varjupaika kasutada.» Eestis ei pea vist küll kellelegi selgitama kui oluline see õigus on ja oli Eesti inimestele, kes jäid vaid paar-kolm inimpõlve tagasi sõja ja okupatsiooni tõttu ilma nii oma kodust, maast kui ka kodumaast. Ei olnud neil võõrsil hingeliselt lihtsam kui neil, kes jäid ning küllap oleks valdav enamik neist võimaluse korral vahetanud võõra maa kojusõidu pileti vastu. Karl Ristikivi võttis selle emotsiooni väga täpselt kokku oma luuletuses «Minagi olin Arkaadia teel.»

…Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,

Vanduda ennast või saatust.

Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,

Nõnda on elu... Sest teie ei tea,

Ei tunne mu isamaatust.

Inimõiguste ülddeklaratsioonis viidatud õiguse tagab Euroopas muuhulgas ka Euroopa põhiõiguste harta (artikkel 18). Ühtsetel alustel toimiv varjupaigaõigus on ennekõike oluline selleks, et Schengeni ala ja Euroopa põhivabadused saaksid üldse toimida. Et sisepiirikontrollideta alal oleks inimestel võimalik Euroopa sees vabalt liikuda ja töötada. Tänane Euroopa õigus paneb vastutuse ennekõike neile riikidele, kellel on isikuga lähim seos. See tähendab, et suurem vastutus on piiririikidel.

Teatava piirini on selline ootus mõistlik, kuid kriisitingimustes jääb liiga suur osa vastutusest eesliiniriikidele. Ainult piirivalvurite lisamisest pole kasu kui inimesi ei saa tagasi saata.

Seetõttu pakkus Euroopa Komisjon, et kõik Euroopa riigid võiksid võtta murdosa neist kaitset vajavatest inimestest oma tiiva alla. Sellega soovitakse ühtlasi vältida olukorda, mis viiks piirikontrollide taastamiseni, Euroopa vabaduste tagasipööramiseni. Samuti on see ka solidaarsusväljenduseks vahetult Vahemerega piirnevatele riikidele.

Olen aga korduvalt rõhutanud, et Komisjoni pakutud mehaaniline kvoot oli Eestile ebproportsionaalne. Praegu siseministrite laual oleva lahenduskäigu aluseks on Eesti pakutud ning ELAKis kõigi riigikogu fraktsioonide osalusel üksmeelse heakskiidu saanud mudel ehk proportsionaalne jaotus vastavalt riikide suurusele. Usun, et ilma igasuguse hüsteeria ja paanikata suudab Eesti need paarsada inimest paari aasta jooksul vastu võtta.

Sise- ja sotsiaalministeerium valmistavad ette tegevuskava, et olla valmis Eestisse tulevate inimeste integreerimiseks ning tööle aitamiseks. Et lisaks Euroopa Liidu rahalistele resurssidele oleks meil ka sisuline valmisolek spetsialistide ja läbimõeldud plaani näol.

Lisaks inimlikule kaastundele, üldhumanistlikele väärtustele ja ka solidaarsusele liitlaste suhtes, mis on pagulastemaatika puhul peamised leitmotiivid, lõpetaksin siiski Sten Tamkivi sõnadega, et «Innovatsiooni välti-matu eeldus on tolerants teistsuguse vastu.» Kui me tahame olla kaasaegne arenev riik, on vältimatu, et me ei piirdu vaid homse maailma uute tehnoloogiate kiire omaksvõtuga. Meie uudishimu ja maailmapilti peavad rikastama avatud suhtumine erinevatesse ideedesse ja vaatenurkadesse. Seda enam peame üritama suhtuda austusega nende kandjate «teistsugususse» kui see ei hälbi meie ühiselu reeglitest. Rassismil ega ükskõik millisel teisel vihal ei ole aga mitte mingisugust õigustust ega ka kooskõla meie enda ühiselu reeglitega. Lõppude lõpuks on inimene ise kõigi asjade mõõt.

ÄSSITAMINE, USSITAMINE JA POPULISM

Austatud riigikogu,

Sisenedes valimiste järgsest «kriitikavaba 100 päeva» ajastust kriitikaküllasesse perioodi, on mul südamel veel üks suur mure. See on mure Eesti poliitilise kultuuri pärast. Kui Eestile on seni kombeks olnud, et välispoliitika valdkonnas, kus riigi ühtne välisesindamine on esmatähtis, on tavaliselt hoitud suuremat ja laiemapõhjalist konsensust, siis nüüd on see kohati asendunud ässitamise, ussitamise ning odava sisepoliitilise punkti või reitingu kangutamisega.

Loodan väga, et meie välispoliitika aluspõhimõte – mitte kunagi enam üksi – ei vaju lõpuks samuti must-valgesse populismisohu. Hammurabi koodeksi põhimõttel - silm silma ja hammas hamba vastu - toimiv Euroopa  ei oleks selle kodanikele ega ka selle liikmesriikidele mõistetav. Populismile populismiga vastamine teeb sama välja. Arvamusküsitluste ja internetikommentaaride põhjal riiki juhtides jõuame kiiresti ummikusse. Eesti ei peaks endale kunagi lubama hetkeemotsioonil, rahva tahte illusoorsel väljendusel ja poliitilisel mustkunstil rajanevat valitsemist. Näivusele rajanev riik võib aga ka ise hõlpsasti muutuda vaid illusiooniks ja lõpuks ehk lausa nii sõltumatuks, et temast ei sõltu midagi. Kui Euroopa kaotab kompromisside tegemise võime, siis kaob ka Euroopa ise.

Seepärast teen täna siin kõigile poliitilistele jõududele üleskutse muuta Eesti poliitilist kultuuri vastutustundlikumaks ning riigimehelikumaks. Uskuge, valijad hindavad seda märksa enam kui tuulelipu moel iga iiliga kaasa õõtsumist.

JULGEOLEK

Austatud saadikud,

Vastutustundlikkust ja pikaajalist vaadet on meile vaja ka selle pärast, et tulla toime oluliselt muutunud julgeolekuolukorraga.

Sest kuigi viimastel kuudel on Euroopa põhitähelepanu olnud suunatud Kreekale ja Euroopa migratsiooniprobleemidele, ei tohi ega või me unustada, et siinsamas Euroopas, meie piiride vahetus läheduses käib sõda. Juba üle pooleteise aasta. Sõda Ida-Ukrainas jätkub, see ei ole hoogu maha võtmas ega üle minemas.

Me peame jätkama poliitikat, mis on seni hästi veennud Venemaad, et Lääs ei unusta tehtut. Kuigi mõnele võib tunduda, et Venemaa käitumine ongi uus normaalsus, on Eesti moraalne  kohustus seista selle eest, et Euroopa jätkab sanktsioonidega senikaua kuni Venemaa on täitnud kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Ehk senikaua kuni Krimm pole Ukrainale tagastatud. Euroopa peab jätkama hinna kruvimist üles nende vahenditega mis meil on, veenmaks, et tegevus Ukrainas on Venemaale endale kahjulik ning sekkumise hind on talle endale kallis.

Me peame jätkama Ukraina veenmist, et Ukraina rahva valitud tulevik, mis rajaneb demokraatial, õiglusel ja vabakaubandusel, on õige. Peame toetama eelkõige majandust, sotsiaalset stabiilust, elukvaliteedi normaliseerumist.

Me peame toetama poliitiliselt ja praktiliselt Ukraina lääne-suunalist integratsiooni, olgu selleks viisavabadus, juurdepääs haridusele või Ukraina kaitseväe meedikute väljaõpe.

Me peame jätkama iseenda ja meie regiooni heidutushoiaku tugevdamist ja seda on valitsus viimase saja päeva jooksul ka teinud.

Pea aasta tagasi NATO Walesi tippkohtumisele minnes rõhutasin, et Eesti julgeoleku jaoks on fundamentaalse tähtsusega kolm elementi: liitlaste kohalolu, varustuse eelpaigutus, kaitseplaneerimine. Ma olen tänulik meie Põhja-Ameerika ja Euroopa liitlastele nende solidaarsuse ja sõjalise kohal-oleku eest. Mul on hea meel, et sellel aastal on Eestis ja lähiregioonis väljaõpet – maal, merel, õhus, küberruumis – teostanud rohkem liitlasvägede sõdureid kui eales varem.

Kuu aega tagasi käivitasime Kaitseväe peastaabi territooriumil NATO staabielemendi, kus käsikäes Eesti kaitseväelastega hakkavad NATO kiir-reageerimisüksuste vastuvõtmisega tegelema liitlased USA-st, Hollandist, Kanadast, Norrast, Poolast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, UK-st ja Ungarist. Võidupühal Eestit külastanud USA kaitseminister kinnitas USA tehnika ja varustuse eelpaigutamist NATO piiririikidesse ning olulisi edusamme oleme teinud NATO-s ettevaatava kaitseplaneerimise suunas. Selline solidaarsus ja ühiste väärtuste eest seismine on teinud tänaseks NATOs kõige võimsama sõjalise alliansi, mille ükski liige ei ole 66 aasta jooksul langenud sõjalise agressiooni ohvriks.

Me liigume õiges suunas. Palju on tehtud, aga palju on veel ees, sest Eesti julgeolek on miski, mis pole kunagi täiuslik. Meie riigikaitse ei saa kunagi valmis, me jätkame selle tugevdamist riigisiseselt ja koostöös liitlastega.

Hea riigikogu,

Te teate küllap hästi, et kui teema läheb julgeolekule, Eesti iseseisvuse kaitsmisele, siis kipun sattuma hoogu. Tunnistan, et võtan seda teemat kirega ning kinnitan, et Eesti julgeolek on jätkuvalt minu juhitava valitsuse kindel prioriteet.

Loomulikult on ametisoleva valitsuse olulisteks eesmärkideks ka majanduse ja sissetulekute kasvu ergutamine ning lastega perede toetamine, aga siin ei jookse veelahe Eesti erakondade vahel mitte eesmärke, vaid üksnes vahendeid pidi. Ühed poliitikad lihtsalt töötavad ja kulutavad vähem maksu-maksja raha ja teised jälle kulutavad palju, aga ei tööta üldse, tee või tina. Mõned poliitikad on sedavõrd kulukad, et võivad viia pankrotti kogu riigi.

Kreeka on teinud nende poliitikate vahel vahetegemise ilmselt paljudele piltlikul kujul lihtsamaks. Riigi makstavad toetused ja riigi poolt kogutav maksutulu peavad kokkuvõttes olema tasakaalus.

Kas tasakaalutuse, võlguelamise ja tulevaste põlvede arvelt kulutamise propageerijad tahaksid täna seista koos kreeklastega Ateenas pangaautomaadi järjekorras? Kes teist, armsad kaasmaalased, tahaks teha seda Tallinnas?

Kas teie tahaksite elada riigis, kus teie pension on paberil kõrge, aga mida teile kuude kaupa välja pole võimalik maksta?

Vaevalt.

Me oleme valitsusena kõvasti sarjata saanud küll selle eest, et jätkasime seni kasvu toonud poliitikat, küll selle eest, et võtsime iseenda poolt kavandatud 100 päeva programmi tõsiselt, aga Eestis tõusevad järgmisel aastal nii

pensionid kui laste- ja toimetulekutoetused ning see raha on riigieelarves 100% olemas ja jõuab vääramatult kontodele.

Esimese saja päevaga on valitsus langetanud - ning Teie abiga seaduseks vorminud - otsused, mis langetavad nii tööinimeste kui pensionäride maksukoormust; mis tõstavad juba nimetatud toetusi ning tagavad kindlus-tunde, et Eesti on hästi kaitstud. Lisaks sellele oleme pannud paika plaanid nii üksikpensionäride toetusskeemi kui üksikvanemate elatisfondi loomiseks.

Oleme käised üles käärinud ning ettevalmistusi teinud ka reformiks, mida on 20 aastat püütud ellu viia, kuid seni tulemusteta. Esimesed sada päeva on vaid suurendanud meie usku, et omavalitsusreform on võimalik. Ka töövõimereformiga oleme astunud sammu edasi ning pean jätkuvalt väga oluliseks, et kõik tööd teha soovivad Eesti inimesed oleksid tööturule oodatud.

Koalitsioonilepe sisaldab väiksemaid ja suuremaid Eesti riigi reforme ja reformikesi kogu järgnevaks neljaks aastaks. Valitsusliidu on moodustanud kolm tõsiseltvõetavat erakonda ja partnererakondade värske mandaadiga esimehed on mulle kinnitanud, et nad võtavad ka ülejäänud programmi täit-mist sama tõsiselt nagu me võtsime seni 100 päeva programmi täitmist.

Ma olen kindel, et häid uudiseid jagub seetõttu edaspidi nii ettevõtjaile ja töötajaile kui ka pensionäridele, nii tänastele kui ka tulevastele lastevanematele, nii haldusreformist kui ka erastamisest unistavatele liberaalidele.

Valitsuskoalitsioon on jätkuvalt valmis arutama aga ka täiendavaid ideid, mis aitavad Eestit paremini kaitsta, Eesti peredel kasvada ning Eesti ettevõtetel ja tööinimestel karmis rahvusvahelises konkurentsis rohkem teenida.

Oleme selgelt välja öelnud, millised on valitsusliidu suured eesmärgid ning kõik ideed nende eesmärkide täitmiseks on oodatud.

Valitsuse tegevusprogrammi osaks saavad need siiski üksnes kolmel tingimusel: esiteks, et need poliitikad töötavad. See tähendab, et nad mitte üksnes ei kõla ilusasti, vaid arvestades inimkäitumise teadaolevaid seaduspärasid viivad seatud eesmärgini ka praktikas. Selles osas on valitsus kindlasti huvitatud Eesti parimate sotsiaalteadlaste rahvusvahelise teadmise kaasamisest väljapakutavate poliitikate võimaliku tulemuslikkuse hindamisel;

teiseks, et need ei vii Eesti riiki aastate pärast pankrotti. See tähendab, et need poliitikad on ka aastate pärast majanduslikus mõttes Eesti töötavatest inimestest maksumaksjate vähenevale kogukonnale jõukohased;

ja kolmandaks, et kahe eelmise punkti täidetuse hindamisel valitseb kolme partnererakonna vahel konsensus.

Austatud riigikogu,

Kõigile neile, kelle jaoks Eesti ja Euroopa tulevik on tähtis, saab ennustada töisele suvele järgnevat töist sügist.

Jõudu meile kõigile!