66 protsenti uppus tuttavas piirkonnas
Viimase viie aasta jooksul on 84 inimest uppunud jões ja 70 meres. Suurkivi: «Jõgi pole vaid kiire, vaid ka salakaval. Seal on kiirus erinev, põhjareljeef on järsk, võib olla kivine. Aga mitte ainult jões. Nagu Narva-Jõesuus juhtus - mere ja jõe kokkupuutealal tekib väga ohtlikke situatsioone. Jõesäng ulatub väga kaugele merre välja. Kui inimene on enda arvates läinud merre ujuma, võib ta tegelikult järsku sattuda jõkke. Tekib vool, tekivad keerised...»
Eelmisel aastal leiti enam kui pooled ehk 57 protsenti uppunutest suplemiseks mitteettenähtud kohtadest. Veelgi rohkem ehk 66 protsenti uppus tuttavas piirkonnas või veekogus.
... läheb suplema või kalale:
Suuremale osale uppujatest on saatuslikuks saanud suplemine või kalastamine. Suvekuudel on ohtlikumad sukeldumine, vettehüpped ja ujumine; kevadel ja sügisel pigem kalastamine ja vähipüük. Ühtlasi on suur osakaal veesõidukiõnnetustel (sh kaatri ja kummipaadi).
Igal aastal upub paar inimest maantee ääres kraavis.
Kuna suvel on kõige rohkem inimesi vee äärest jahutust otsimas, on sel ajal ka kõige rohkem uppujaid. Üle poolte uppumistest leiavad aset just suvekuudel. Siiski tuleks olla veekogude juures ettevaatlik igal aastaajal.
Viimase viie aasta jooksul on umbes pooltel uppujatel tuvastatud joobeseisund. Nendest koguni 90 protsenti olid mehed. Suurkivi sõnul on millegipärast ikka nii, et kui eestlane läheb ujuma või kalale, haarab ta kaasa ka pudeli. Kui purjus inimene üle paadiserva kukub, on teda peaaegu võimatu paati tagasi vinnata. Veel hullem oleks aga, kui talle hüppaks appi purjus sõber. Vette kukkunu peaks haarama paadi servast ja paati jäänud mees peaks sõidukiga kaldale sõudma või sõitma.
Mullu olid alkoholijoobes 58 protsenti uppujatest. Enamus neist (87 protsenti) olid mehed, kuid oli ka viis naist, kellest kaks uppus ujudes. Joobes olnud inimeste vanus jäi vahemikku 24-70 eluaastat. Kusjuures enim alkoholijoobes uppujaid olid 61- kuni 70-aastaste seas.
* Vees uppunu on inimene, kes hukkub õnnetuse tagajärjel vee alla vajumise ja lämbumise tagajärjel koheselt või kuni 30 päeva jooksul sündmuse toimumisest. Allikas: päästeamet