Alkoholimüük rannakohvikutes suurendab vetelpäästjate töökoormust

Inimesed Stroomi rannas Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Alkoholimüük suuremate randade äärsetes kohvikutes suurendab vetelpäästjate töökoormust ning on vastuolus päästeameti üleskutsete ja riikliku alkoholipoliitikaga, mille kohaselt tuleks rannalistel kraadiga joogid koju jätta.

«On üheselt selge, et alkohol ja veekogu ei käi kokku. Joobes inimese reaktsioonid on hoopis teistsugused ning vette ei tohiks minna ei lahjemat ega ka kanget alkoholi tarbinuna,» rääkis randades valvet teostava AS G4Si kommunikatsioonispetsialist Esme Kassak.

«Rannavalve jaoks on oluline taolisi ohtusid juba aegsasti ette näha ja võimalusel vetteminek ära hoida. Kindlasti nõuab joobes isik rohkem tähelepanu, mis tuleb alati kellegi või millegi arvelt,» selgitas ta joobes isikute poolt vetelpäästjatele põhjustatavat lisakoormust.

Päästeameti peadirektori asetäitja Alo Tammsalu hinnangul peavad alkoholi pakkuvad rannakohvikud inimeste ohutusele tähelepanu pöörama. «Joobetunnustega inimestele alkoholi müüa ei tohi ning kindlasti tasub teenindajatel klientidele sõbralikult meenutada, et ka pärast paari õlut võib vette minek saatuslikuks saada,» kirjeldas ta kohvikupidajate rolli.

Õnnetuste ennetamisel ning rannavalve töökoormuse vähendamisel saavad ka abiks olla nii alkoholi tarbiv inimene ise, tema sõbrad kui ka rannakohvikute pidajad ja teenindajad. «Iga inimene võiks meeles pidada, et joobeseisundis vette ei minda – pole vahet, kui hea ujujaga on tegu, see on igal juhul eluohtlik. Lisaks on hea, kui seltskonnas on keegi kaine inimene, kes omadel silma peal hoiab,» rääkis Tammsalu.

Ettevõtjate huvid vs riiklik alkoholipoliitika

Veekogude äärses alkoholitarbimises ning selle kättesaadavuses rannakohvikutest näeb probleemi ka sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Triinu Täht. «Eks me mures sellepärast oleme, purjus peaga vette minek ja intensiivse kuumusega alkoholitarbimine on tervisele ikka väga ohtlikud,» sõnas ta.

Täht nõustub, et rannakohvikutes alkohoolsete jookide müümine on vastuolus riigi üldiste valdkonda puudutavate eesmärkidega. «Võib küll plakati üles panna ja selgitada, et vesi ja alkohol kokku ei käi, kuid samal ajal on inimese silme ees kaunis reklaam külmast õllest,» kirjeldas ta rannakohvikute ja riigi huvide vastandumist.

Lisaks on riigi eesmärgid alkoholipoliitika rohelises raamatus kommertssurve tõttu pealiskaudselt sõnastatud. «Praegusel kujul kirjapandu on parim osapoolte vaheline kompromiss, kahjuks ei tee Eestis alkoholipoliitikat ainult terviseinimesed,» ütles Täht.

Sellegipoolest on riiklike meetmetena kavas eraldada alkohol teistest kaupadest ning analüüsida müügikohtade vähendamise võimalust. Viimane on Tähe hinnangul aga küllaltki keeruline. «Kui seada alkoholimüüjatele mingid kindlad kriteeriumid, siis kaovad müügikohad küll hõreda asustusega kohtadest, kuid suure käibega ja kõrge müügipotentsiaaliga piirkondades suudavad ettevõtjad uute nõuetega kohaneda, nende hulka kuuluvad ka rannakohvikud,» leidis ta.

Alkoholipoliitika eesmärkide saavutamisesse panustab ka siseministeerium, kus koostati veesõidukite rentimise ja veeparkide haldamise teenust osutavatele ettevõtetele ja eraisikutele hea tava põhimõtted. «Tegu on soovitustega rannahooajaks, mille järgimine aitab tõsta veeohutuse taset Eestis. Muu hulgas näeb hea tava ette, et kui veekogude juures pakutakse veespordiga seotud teenuseid, siis tuleb teenusepakkujal jälgida, et seda ei võimaldataks nähtavate joobetunnustega isikule. Samuti soovitatakse teenusepakkujal mitte müüa alkoholi,» rääkis ministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Jenny Jakobson.

Kohalikud omavalitsused saavad probleemi lahendamisele kaasa aidata

Suur sõnaõigus alkoholimüügi piiramisel on ka kohalikel omavalitsustel. «Vastavalt korrakaitseseadusele on avalikus kohas alkoholitarbimine keelatud. Samas saab kohalik omavalitsus määrata kindlaks avalikud kohad, kus on alkoholi tarbimine lubatud,» tõi Jakobson välja. «Nii kohalik omavalitsus kui ka igaüks meie seast saab kaasa aidata sellise keskkonna loomisele, mis alkoholitarvitamist reaalselt ära hoiab ja vähendab,» ütles ta.

Kommentaari andmise hetkel puhkusel viibinud Tallinna abilinnapea Merike Martinson tõdes, et pole randade juhtumiga üksikasjalikult kursis, kuid linn suhtub massiüritustel ja suurte rahvahulkadega kohtades alkoholimüümisesse taunivalt. «Massiüritustel ei tohi kanget alkoholi üldse müüa, lahjemat saab müüa aga eraldatud ja eraldi piiratud aladel,» sõnas ta. «Olen kindlalt selle poolt, et alkohol ei kuulu randadesse, vesi ja vägijoogid ei kuulu kokku,» lisas Martinson.

Kange alkoholi keelustamine annaks vale signaali

Triinu Täht rõhutab, et sarnaselt kangele alkoholile võivad samaväärseid probleeme tekitada ka lahjad joogid ning suuri mahuprotsente sisaldavate jookide keelustamine rannakohvikutes saadaks ühiskonnale vale signaali. «Nii võib väga kiirelt tekkida arusaam, justkui lahja alkohol poleks üldse ohtlik. See ei ole õige, sest ka lahjadel jookidel on omad riskid,» rääkis ta.

«Lahja alkoholi mõiste hõlmab endas kuni 22-kraadiseid jooke, kuid päikese all piisab ebaadekvaatsesse seisundisse sattumiseks juba sellest, kui tarbida 12-kraadist veini või kangemat õlut,» selgitab Triinu Täht, lisades et teatud mööndustega on ohutum tarbida väga lahjat alkoholi. «Kui me räägime 1,5-2,9-protsendilistest jookidest, siis võib mingi reservatsiooniga öelda, et see on vähem ohtlik, sest sellest ei ole võimalik nii kiiresti purju jääda. Meie lõplik sõnum on aga ikkagi see, et hea oleks, kui rannas ei jooda,» ütles ta.

Päästeameti andmetel uppus 2014. aastal Eestis kokku 68 inimest, kellest üle poole olid alkoholijoobes. Viimase nelja aasta jooksul on alkoholijoobes uppunuid 163, neist suveperioodidel kaotas veekogudes elu 102 inimest.