Vaatemänguline Obinitsa saaga

«Obinitsa». Foto: Gabriela Liivamägi

Ütlused, et teater algab garderoobist ja ooper käib ka puhvetis, peavad iseäranis paika vabaõhuetenduste puhul, kus kohalejõudmine mängupaika, auto parkimine, kehakinnitus, tuttavatega suhtlemine («kus ja kuidas puhkad?») kuulub eelmängu juurde. Rääkimata sellest, et lavastajad peavad ka ise tähtsaks kohavaimu olemasolu (näiteks Roman Baskini lavastatud William Shakespeare’i «Hamlet» Rakvere lossivaremetes ja August Strindbergi «Preili Julie» Kõue mõisas).

Tallinnast vaadates Eesti diagonaali teise otsa jääv soome-ugri kultuuripealinn Obinitsa mõjub sinna esmasattujale juba ise teatraalselt, nagu igasugune kokkupuude eksootikaga. Ikkagi Seto Kuningriik ja võrokene Kauksi Ülle selle kroonik, mõeldes tema suurteosele, seto lauliku Hilana Taarka elukäigust jutustavale näidendile «Taarka».

Esietenduse päeva õhtul kihas küla mitmesajast vaatajast-kuulajast otsekui mesilastaru. Kevadkorjest pärit mett müüdigi. Lauad lookas muust söögipoolisest, supipada lõkkel, potisetudki oma kaussidega kohal. Ja leti alt sai pitsitäie kohalikku rahvusjooki handsat.