Eesti Meremuuseum tutvustab rannakabiinide seintele paigutatud näitusega rannakultuuri ajalugu.
Rannakabiinid tutvustavad Pirita ja Stroomi randade ajalugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
16 rannakabiinile paigutatud näitus «Meri on puhkus» jaguneb laiali mööda Eesti supelrandu. Igasse randa viiakse just selle ranna ajalugu tutvustav kabiin. Tallinnas näeb näitusekabiine Pirita ja Stroomi rannas. Üks rannakabiin viiakse ka Vormsi saarele, kus varem pole sellist asja olnud.
Rannas puhkamise kultuur sai Eestis alguse umbes kaks sajandit tagasi koos esimeste suvituskohtade tekkimisega Haapsalus ja Kadriorus. Sel ajal said rannas puhkamist endale lubada vaid kõrgklass ja jõukamad inimesed. Suurem osa eestlastest jõudis mere äärde rannamõnusid nautima alles eelmise sajandi kolmekümnendatel, mil kasvas kiirelt linnaelanikkond ja sellega seoses ka kuurordis puhkamist nautida saavate inimeste arv.
Tallinna üks vanemaid randu on Pirita rand, mida hakati suvituskohana kasutama juba 19. sajandi lõpus. Randa külastasid peamiselt kohalikud elanikud, kes tulid siia peale kurnavat tööpäeva paariks tunniks lõõgastuma. Pühapäeviti nauditi rannamõnusid ja supeldi ka pikemalt.
20. sajandi esimestel kümnenditel sai rannapiirkonna areng suurema hoo sisse ning päevitamine ja ujumine muutusid juba rohkem igapäevasemaks ning sarnanesid üha enam tänapäevase rannakultuuriga. Reklaambrošüürides nimetati seda randa «ilusate kehade, saledate jalakeste ja võluvate vormide börsiks».
Ranna arengu eest hoolitses Pirita Kaunistamise Selts, pakkudes mitmekülgseid ajaveetmisvõimalusi. Alatasa toimusid rannahoones erinevad kultuuriprogrammid, huvilised said tutvuda kloostrivaremetega ja Pirita jõel tehti paadiga lõbusõitu või käidi kalal. Kõige tuntum sündmus Pirital on 1980. aasta suvel toimunud Moskva olümpiamängude purjeregatt.
Stroomi rand oli algselt karjamaa, supelrannana võeti see kasutusele alles 20. sajandi alguses. Vaatamata kehvadele tingimustele muutus rand kiirelt populaarseks, sellele aitasid kaasa sealt alguse saanud pikamaaujumise võistlused, kus tuli ujuda lahel seisvate laevadeni.
Kolmekümnendate aastate alguses oli rand nukras seisus – heakord jättis soovida ning kõrvalasuvate karjamaade lehmad kippusid rannasolijaid tülitama. Olukord muutus 1934. aastal, mil ehitati rannahoone ja Seevaldi metsa tantsupaviljon, korrastati rand ja rannapark. Avarat rannaala koos metsaga kasutati 1930. aastate lõpul ka mereväe taktikaõppusteks.
Nõukogude perioodil elas rand läbi raskeid aegu – sõjajärgses vandalismipuhangus süüdati kioskid ja vana rannahoone. Järk-järgult muutus rand tühermaaks ning Kopli tööstusettevõtete tõttu reostus ka merevesi. Rannale puhuti uus elu sisse 1992. aastal, kui lahte ja randa hakati regulaarselt puhastama, ehitati uus rannahoone, korrastati park ja Seevaldi mets. Nüüdseks on tegemist Tallinna ühe tuntuima ja enimkülastatava rannaga.