/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2010/10/10/447130t1haff9.jpg)
Me teame lugu sellest, kuidas Raul Meelele 1967. aastal sõjaväkke kirjutusmasin järele saadeti. Mitte teda sealt tagasi kutsuma, vaid ikka selleks, et oleks tegevust.
Tellijale
Raul Meele tantsud tähtedega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samuti seda, kuidas ta siis kirjutusmasinal traditsioonilises vormis luuletust kirja panna üritas, kuid sellest üritusest suuremat asja ei saanud. Kuidas traditsioonilises vormis luuletuse asemel tekkisid paberile hoopis tähed, kirjavahemärgid jne – tekkisid rütmid, mustrid, keele visuaalsed kujundid jne.
Jõgi ja kalad
Tähtedest moodustus pilt. Mõtteaistingust muutus tähtsamaks visuaalne aisting. Meelest oli saanud nn konkreetne poeet – tollal väga populaarne mõiste vähemalt läänes. Piltluuletuste kirjutamine ei jäänud tema jaoks mitte ainult noorusea vormieksperimendiks, vaid ta on seda jätkanud tänase päevani.
Meel kui konkreetne poeet on ka käesoleva «Saalomoni ja Rauli» põhiliseks teljeks. Tegu on Munkadetaguse torni vastavatud galerii esimese näitusega ja sobib see sinna nagu rusikas silmaauku. Arhetüüpne, kosmiline, mütoloogiline, lihtne – need on mõned Meele loomingut iseloomustavad märksõnad.
Läbi kuue korruse liigub vaataja järjest eeterlikematesse kõrgustesse ehk nn põhilisele lähemale. Ta võib mõelda mõningatele iseloomustavatele märksõnadele. Ta puutub kokku visuaalsete poeemidega nagu «Suur Idajõgi», «Vihm», «Kirjad Eesti laululindudelt» jne, talle jutustatakse lugusid. Ta näeb suuri plaane, mis on samal ajal nii inimlikud kui ka üleinimlikud.
«Suure Idajõe» puhul on Meel oma tähemustrite kergelt ekstaatilise voolu tekitamisel mõelnud konkreetsemas mõttes Suurele Emajõele ja selle idasuunalisele voolule. Samas on see loomulikult ka üldisem metafoor, jõe kujund kui selline.
On ju Meel ise mitmeid kordi oma tunnetust kiirevoolulise läbipaistva jõena kirjeldanud, kust aeg-ajalt kujundid kaladena välja hüppavad. Võib mõelda seda ja teist või siis ka üldse mitte mõelda. Võib tajuda ja aistida.
Mainisin kerget ekstaasi, mis võib Meele visuaalseid poeeme ja selle nihkuvaid mustreid ning kujundeid vaadates tekkida. Kõnnid ühe juurest teise juurde ja märkad aeglast muutust – kerget lahtirullumist mingis kindlas suunas.
Justkui rütmilise muutusena jookseb ühel korrusel sisse serigraafia pealkirjaga «Kallistus», ainus mitte aastanumbriga 2010 signeeritud töö. Siin on toon teistsugune – kirjatähtede mingis mõttes masinliku kõiksuse suunas liikumise vahele on sätitud midagi väga isiklikku ja intiimset – üks inimkeha ja kokkupuude sellega. Väike remark minevikust.
Ülemlaul raamatuteks
Näituse pealkiri on «Saalomon ja Raul» – töö järgi, millest Meele puhul viimasel ajal ehk kõige enam räägitud on. Saalomon oli teadupärast kuulus Iisraeli kuningas, kes elas umbes 2000 aastat tagasi ja keda sageli tarkuse võrdkujuna mainitakse. Kui esimesed viis korrust tutvustas end vaatajatele Raul, siis kuuendal on Raul ja Saalomon lõpuks oma jõud ühendanud. Viimane korrus oleks nagu väike altar: antenn taeva ja Saalomoni suunas.
Saalomonile omistatakse piibli kõige lühem, kuid see-eest erootilisim tekst, Saalomoni ülemlaul. Nüüd on Meel võtnud ülemlaulu ning selle 11 eri keeles ja eri kujudes raamatuteks vorminud.
Füüsilise raamatu kujul on neist praegu saadaval ainult ingliskeelne ja sedagi on trükitud vaid 100 eksemplari. Näitusel saab valged kindad kätte pannes haruldast teost ka uudistada.
Mainisin «Kallistuse» puhul kokkupuudet inimkehaga. Meele «Saalomoni» puhul puutume kokku tekstikehaga. Kunstnik on võtnud variandid, mis on talle erinevatest tõlgetest poeetilisemad tundunud, ja neist siis omalaadse ultra-Saalomoni ülemlaulu kokku kompileerinud. Raamat, mille iga sõna asetus leheküljel on läbi mõeldud ja tulemus väga peen.