/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2010/10/08/445928t1h1a6b.jpg)
Üleeile Tartu Ülikooli kliinikumis uued kopsud saanud 61-aastast naist hoiti eile veel kerges narkoosis, aga juba võis öelda, et suurem oht on möödas. Patsient hingas uute kopsudega ise.
Uued kopsud saanud naine hingab juba ise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljapäev, 7. oktoober 2010 läks Eesti meditsiini ajalukku – doktor Tanel Laisaare juhtimisel tehti Tartu Ülikooli kliinikumis Eesti esimene kopsusiirdamine.
Tegelikult oleks võinud Laisaarest ja esimesest Eesti kodanikust, kellele kopsud on siiratud, rääkida ka poolteist aastat tagasi. Siirdamine tehti Viinis, kuid ka tookord osales operatsioonil Laisaar.
Dr Laisaar on selle nimel, et kopsusiirdamine võiks Eestisse jõuda, Viini ülikooli haigla kolleegidega viimased kolm aastat koostööd teinud.
Ettevalmistusperiood lõppes üleeile hommikul, kui ühele Tartumaa naisele helistas tema kopsuarst Marget Savisaar ja ütles: «On aeg!»
«Kas nüüd kohe, kas praegu!?» küsinud naine vastuseks. Järgmise kümne minuti jooksul tuli tal kokku panna asjad, jätta pereliikmetele korraldused ja öelda nägemiseni.
Elu enne operatsiooni
Tegelikult teadis too naine juba alates tänavu juunist, et nüüd tuleb iga hetk haiglasse minekuks valmis olla. Dr Tanel Laisaare sõnul põdes patsient kroonilist haigust, mis muutis ta kopsud mõõtmetelt aina väiksemaks ja väiksemaks ning üha kehvemini funktsioneerivaks.
Ta pidi kasutama ninasondi, kuna vajas pidevalt lisahapnikku, füüsilist koormust talus ta väga vähe. Ühestki teisest ravimeetodist peale siirdamise talle abi ei olnud.
Küsimuse peale, mida dr Laisaar ise neljapäeva hommikul enne operatsiooni alustamist tundis, vastas ta, et mitte midagi muud peale selle, et on sajaprotsendiliselt valmis.
«Ühtegi operatsiooni ei alustata ju nullseisust,» selgitas arst. «Eesti on väike ja igaüks, kes töötab siin oma eriala tippkeskuses, teeb aeg-ajalt midagi, mida Eestis varem tehtud ei ole.»
Dr Laisaar märkis, et kopsu siirdamiseks peab arst olema kogenud rindkerekirurg ja õppinud juurde hulga spetsiifilisi asju. «Kui kõik on selge, siis pole võimalust taganeda – lihtsalt peab hästi minema!»
Kopsu siirdamisel on dr Laisaare sõnul kriitilisi kohti mitu. Esiteks on kops väga tundlik organ ja peab pärast doonorilt eemaldamist olema siiratud kuue tunni jooksul.
Ootel veel neli patsienti
Kopsud siiratakse kordamööda. See tähendab, et kui patsient sai enne suurivaevu hakkama kahe haige kopsuga, siis operatsiooni ajal tuleb periood, mil tal tuleb hakkama saada ühe haige kopsuga. Ning seejärel saabub aeg, mil ta elab ühe uue kopsuga – toeks kunstlik vereringesüsteem.
Siirdamine on võimalik aga paraku vaid tänu ühele tõsiasjale – sellele, et keegi sureb. «Need teemad tuleks lahus hoida. Sest iga patsiendi elu eest võideldakse senikaua kuni võimalik, sinnamaani kui konstateeritakse ajusurm,» selgitas dr Laisaar.
«See on rangete protseduurireeglite järgi diagnoositav seisund. Alles seejärel tõuseb päevakorrale, kas tema organeid on võimalik kasutada teiste patsientide päästmiseks.»
Dr Laisaar märkis, et rohkem ta doonorist rääkida ei saa. Aga ta lisas, et tuleb olla äärmiselt tänulik tema lähedastele, kes neile väga raskel hetkel niisuguse hindamatu väärtusega otsuse tegid.
Dr Laisaare sõnul on Eestis kopsusiirdamise ootelehel praegu neli patsienti. Lisaks on arstide vaateväljas kümmekond patsienti, keda uuritakse siirdamise võimalikkuse suhtes. Eesti-suuruses riigis vajaks aastas uut kopsu kuus kuni kaheksa inimest aastas.
Loo algul mainitud naisel, kes sai poolteist aastat tagasi uued kopsud Viinist, läheb praegu hästi. Kui kõik läheb ootuspäraselt ka üleeile Tartus opereeritud naisega, saab ta pooleteise kuu pärast koju.