Näütä' julgõlt uma kiilt!

Kerge vihmasabin ei suutnud kergejalgseid huvilisi seto tantsude õpitoast eemale peletada. Foto: Eero Vabamägi

Autoraadio ilmateade pole kitsi: saab vihma, saab äikest, saab rahetki. Parajasti on taevas siiski selge ja maapealne päike, erkkollases helkurvestis vabatahtlik, laksab endale vastu tagumikku: pööra aga autol taguots ringi, siis on hiljem lihtsam välja saada! Tark nõuanne, sest juba mõne tunni pärast on muhklikust heinamaast mugandatud parkla autosid täis – Seto Folk «Näitame keelt!» on valmis tutvustama soome-ugri rahvaste pärimusmuusikat.

Heidan pilgu kavale: kohe-kohe peaks üles astuma Antti Paalanen, «positiivselt hullumeelne lõõtspillimängija» Soomest. Karjalava ette murule on kogunenud arvestatav kuulajaskond. Lükkan varbaga paar kuivanud lambapabulat eemale ning viskan päikese kätte pikali. Vaimusilmas kujutan juba ette laval püherdavat, energiast hüplevat esinejat. Heliproovi ajal istub mikrofoni taha aga üsna tuima olekuga mehepoeg.

Ehk see ongi see «põhjamaine energilisus», jõuan mõelda, kui algab päris kontsert. Paalanen on tegija. Lõõts on tema käes pigem mõni trenniatribuut või isegi lisajäse, sest peale kostva hüpnootilise heli, mida nimetatakse breathbox’iks, võtab mees pillitõmbamisest viimast.