/nginx/o/2016/10/12/5949557t1h7d36.jpg)
/nginx/o/2015/08/05/4349363t1hef3c.jpg)
Vaikne ja avar Krasnaja Poljana ehk Punase Lageda küla, millel on vanust juba üle 130 aasta, alustas 2014. aasta Sotši taliolümpiamängude järel uue ajaarvestusega: Esto-Sadok ehk Eesti Aiake muutus Sotši mägieeslinnaks.
Vaikus pärast tormi: Sotši mängud rullusid üle eesti külast Venemaal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaukaasias asuvasse külla sõidame elektrirongiga, mis kannab Eesti jaoks sümboolset nime Pääsuke (Lastotška). Maha tuleme Esto-Sadoki peatuses, jalutame mööda Estonskaja tänavat, keerame Pereselentšeskaja tänavale ja jõuame hoove pidi Gorki olümpialinna, mis kerkis otse Mzõmta jõe luhal, merepinnast 540 meetri kõrgusel asuva eesti küla ette.
Kohalike elanike leidmine pole Eesti Aiakeses sugugi lihtne – iga vastutulija nimetab ennast peaaegu kohalikuks elanikuks, mis tähendab, et ta on Eesti Aiakesse elama asunud grandioosse olümpiaehituse käigus. Kunagistest ehitajatest on saanud ärimehed, turvamehed, bussi- ja taksojuhid.
Mägikuurordis ei ole praegu hooaeg, mistõttu Punase Lageda võtab meid vastu vaikusega.
/nginx/o/2015/06/21/4204971t1h6396.jpg)
Ühes Estonskaja tänava varjulises hoovis asub tagasihoidlik majake, millel on vanust juba enam kui sada aastat. Kunagi peatus selles Eesti kirjandusklassik Anton Hansen Tammsaare, kes sõitis Kaukaasiasse kopse ravima, ning nüüd on hoones muuseum. Selles eesti vaimuga majas ootab meid muuseumi juhataja, viiendat põlve Venemaa eestlane Dianna Gubareva, kes on Sotši mägedes eesti sädet hoolikalt alal hoidnud juba paarkümmend aastat.
Mõne aja eest luges Gubareva üle Punase Lageda eesti pered: «Eesti Aiakesse on jäänud umbes 20 eesti perenimega perekonda. 1883. aastal sõitis siia 36 perekonda, kel kulus neisse kohtadesse jõudmiseks kaksteist aastat. Meie ajani säilinud perekondades paraku esivanemate keelt enam ei osata, sest see elas seni, kuni elasid vanaemad ja vanaisad, kellega räägiti kodus alati eesti keeles. Aga nüüd juba enam paarkümmend aastat selliseid vanakesi ei ole.»
Külast sai linn
Eesti küla, mis asub otse Punase Lageda keskel, on tihedas olümpiarajatiste rõngas. Kõige krooniks on köistee, mis viib Punase Lageda kõrgeima punktini, Roza Hutorini, millesse omal ajal asus elama eestlastest Roosade pere.
Loendamatud majad, hotellid ja spordihooned ei anna aimugi, et mitukümmend aastat oli Roza Hutor täiesti tühi, kuid omapäi rännata armastajad meenutavad seniajani enne olümpiat seal olnud mahajäetud aedu ja jahimajakest.
/nginx/o/2015/06/09/4167065t1hfa04.jpg)
/nginx/o/2015/06/09/4166965t1h9345.jpg)
Eesti Aiakese keskusest teisele poole jääb Gazpromi rajatud olümpiakompleks Laura. See kerkis kunagise põlevkivikaevanduse kohale, mille kõrval elasid varem samuti eesti ümberasujate järeltulijad. Olümpia ajaks olid need paigad juba peaaegu inimtühjaks jäänud – ainuke veel Gazpromi ehituspiirkonnas elanud eesti pere koliti ümber uude majja Tammsaare muuseumi kõrval.
Meie kohatud «peaaegu kohalikud elanikud» kõnelevad, et mõned kohalikud eestlased pidasid paremaks olümpiaehitusega kaasnenud buumi pealt teenida ja müüsid agaralt oma mägieluaseme, hankides selle asemel korteri Adlerisse või Sotši lauskmaaossa.
«Venemaa olümpiakoondis õigustas oma võitudega kõike, mida siia ehitati,» teatab enesekindlalt kaukaasiaeestlane Dianna Gubareva. «Ehitamise ajal valutas süda looduse pärast, aga aasta pärast olümpiat hakkas kõik taas rohelusega kattuma. Siinsed tormilise kasvuga taimed ei kannata tühjust ja täidavad kiiresti vabaks jäänud kohad. Euro ja dollar on küll kallinenud, aga inimesed sõidavad sellest hoolimata mere äärde, eriti praegu, mil transporditaristu on täielikult välja ehitatud.»
Metsa enam niisama minna ei saa, tuleb luba hankida. Palju puid võeti maha ja loomadest on kahju, kes tulevad toitu otsides nüüd külale lähemale.
Kuid Estonskaja tänavalt kõrvale keerates kuuleme ka teistsuguseid arvamusi. «Asula areneb, maaelu muutub tasapisi linnaeluks, lastel tekib rohkem võimalusi spordiks ja meelelahutuseks,» ütleb Pereselentšeskaja tänaval elav neiu Aljona, «aga loodusest on ikka kahju. Metsa enam niisama minna ei saa, tuleb luba hankida. Palju puid võeti maha ja loomadest on kahju, kes tulevad toitu otsides nüüd külale lähemale. Kliima on samuti muutunud – pärast seda, kui raiuti valmis tunnelid, on rohkem vihma ja tuult. Aga kuidas ka poleks, mängud väärisid kõike seda, sest käes on ikkagi 21. sajand ja tahaks elada mugavalt. Ja pealegi tõid olümpiamängud juurde palju töökohti.»
Aljona naaber Nina Petrovna Nikolajeva kolis kodukanti tagasi alles hiljuti: «Ma olen siit pärit, aga sõitsin mõneks ajaks ära, nüüd tulin siis tagasi. Teid on ehitatud, käib elektrirong ja muud transpordivahendid. Ma ei tea, kus oleks veel nii hea liiklus kui meil, kuigi olen elu jooksul päris palju näinud.»
Bussijuht Vassili, kes tuli külasse tööle Adlerist, on kiitusega vaoshoitum: «Varem oli betooni vähem ja õhk puhtam. Elu on üldse raskemaks läinud, kohalikel elanikel pole peaaegu üldse tööd. Uutel objektidel töötavad peamiselt sisserännanud. Aga investeeringud on ära tasunud. Me näitasime kogu maailmale, mida suudame, ja kohalikud elanikud said ka taristu, teed ja kõik muu.»
Kuid ilmselt kõige mahlakam kommentaar tuleb ühelt Sotši taksojuhilt: «Investeeringud õigustasid ennast juba sellega, et see raha oleks nagunii pihta pandud. Aga olümpiarajatised jäävad meile ja meie lastelegi.»
/nginx/o/2015/06/09/4167097t1h8f75.jpg)
/nginx/o/2015/06/09/4166979t1h2ac0.jpg)
Olümpiaga seotud «perestroika» järel loobusid Punase Lageda eestlased põllumajandusest ja hakkasid tegelema turismiäriga. Praegu annavad nad oma maju puhkajatele rendile ning eramajapidamistel tuleb konkureerida hotellidega. Dianna Gubareva ütleb ausalt: «Kui meie poole pöörduda, on hind väiksem.»
Keskealised ja vanemad mehed teenivad elatist köisteede ja suusaradade juures teenindajatena. Mõned läbisid isegi väljaõppe Prantsusmaal ja omandasid Altais köisteede rajamise kogemusi. Eesti noored töötavad lumetraktoritel – spetsiaalsetel masinatel, mis suudavad liikuda järskudel mäekülgedel. Nendega surutakse talvel lumi tihedaks, et suusatajad saaksid radu kasutada. «See töö on eesti poistele päris tasuv, sest mägiolud nõuavad oskusi ja tõsist tahet. Mäed juba lohakust ei andesta,» räägib Gubareva.
Uued elanikud on Eesti Aiakesse kolinud alati lainetena.
Uued elanikud on Eesti Aiakesse kolinud alati lainetena. Eelmise sajandi keskpaigas oli kant tuntud oma õitsva mesinduse poolest. «Siin aretati välja Kaukaasia hall mägimesilane, keda müüdi kogu Nõukogude Liidule ja eksporditi isegi välismaale,» jutustab Gubareva.
Eesti Aiakeses tegutsev Punase Lageda mesila, mis allus NSV Liidu teaduste akadeemiale, ehitas 1950.–1960. aastatel uute töötajate ligimeelitamiseks Pereselentšeskaja tänavale maju. Nii koliski eesti külla rohkelt Kubanist pärit mesinikke koos oma peredega.
Seda nimetatakse sageli teiseks immigratsioonilaineks. Esimeseks oli siis eestlaste saabumine.
Kolmas laine tuli aga koos 2014. aasta olümpiamängudega. Alguses sõitsid kohale ehitajad, siis vabatahtlikud, viimaks aga «järjekorras olijad»: politseinikud, arstid ja õpetajad, kes elavad endistes vabatahtlike viiekordsetes majades Tammsaare muuseumi taga. 800sse tühjaks jäänud korterisse on niisiis hakatud sisse kirjutama eesti küla uusi püsielanikke, mistõttu on ühtlasi tublisti suurenenud küla elanikkond.
Nagu Dubai või Küpros
Turistid sõidavad seniajani Venemaa lõunapealinna oma silmaga olümpiarajatisi kaema.
/nginx/o/2015/06/09/4167003t1hbdee.jpg)
Noor turist Volgogradi oblastist, Irina, kuulutab enesekindlalt: «Venemaa isoleerimine lääneriikide poolt Sotši arengut ei mõjuta, see läheneb Euroopa teenindusstandardile, turism on jõuliselt arenenud. Me vahetasime emiraadid (Araabia Ühendemiraadid – toim) ja Küprose Sotši vastu ning naudime seda. Venemaal on üks tõsine probleem: meil on väga suur maa ja seda on raske korras hoida. Ja me oleme uhked, et nüüd muutub meil kõik puhtaks ja kauniks. Selliseid mägesid, kus suvi ja talv on otse kõrvuti, naljalt ei näe. Viimase peal lääneliku teeninduse ja meelelahutuse võime kergesti asendada unikaalse looduse ja atmosfääriga.»
Erinevalt paljudest teistest Vene turistidest ei pelga Irina avaldada arvamust lääneriikide kehtestatud sanktsioonide kohta: «Ma usun, et tavaliste inimeste elu sanktsioonid ei puuduta. Aga kahjuks mõjutavad need maa majanduslikku ja poliitilist olukorda. Peamine, et sõda ei tuleks. Ma arvan, et riikide poliitilised juhid peaksid omavahel kokku leppima ja vaherahu sõlmima.»
/nginx/o/2015/06/09/4167089t1h287b.jpg)
/nginx/o/2015/06/09/4167039t1h6fee.jpg)
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.