/nginx/o/2014/01/15/2751686t1hd85c.jpg)
/nginx/o/2015/06/19/4199613t1h412a.jpg)
Kirjandusfestivali HeadRead üks peakülalisi oli Venemaa ajaloolane ja dramaturg Edvard Radzinski (78), kes on fantastiliselt paljude mineviku suurkujudest kõnelevate raamatute ja telesaadete autor.
Tellijale
Kaheksa aastat Staliniga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei ole tegelikult loomu poolest optimist ja seepärast valisingi ajaloo,» sõnas Radzinski ajalehele Den za Dnjom. «See on väga nukker teadus sellest, kuidas mõtlevad inimesed on sajandist sajandisse kurvastaval kombel ikka ühtmoodi talitanud. Ajaloo peamine õppetund peitub selles, et inimesed ei õpi ajaloost üldse mitte midagi. Inimkond on nagu Parun Gorki «Põhjas» ainult rõivaid vahetanud. Nad käisid toogades, siis kamisoolis, siis pintsakus, nüüd ka ilma pintsakuta, aga ikka on jäänud samasugusteks. 2000 aastat ristiusku on inimkonnast paraku mööda läinud. Maailma valitseb endiselt himurus, ahnus, soov olla tugevam. Pühakirja käskudel ja kristlikul halastusel on mingi tähendus ainult kirikus. Inimene aga, tulnud kirikust välja, kus ta palvetas ja sai patud andeks, tegeleb edasi sellega, millega tegeles enne kirikusse minemist. Ma kordan: ajalugu ei ole eriti lõbus teadus. Kuid selles peitub tükike surematust – inimeste tegudest rääkides äratame nad samal ajal otsekui taas ellu ...».
- Mitte kõik ei jääks teiega nõusse. Rooma impeeriumis olid inimesed palju julmemad ning kristlus muutis neid, nii et mingisugune progress ikka on ...