Psühhedeelia üleküllus

A$AP Rocky - At.Long.Last.A$AP Foto: Kuvatõmmis

A$AP Rocky 

At.Long.Last.A$AP

RCA

Hinne: 3

18 lugu, mille pealkirjast leiab 16 külalisartisti nime, lisaks veel need, keda otseselt nimetatud ei ole. Peaaegu lõputu rodu produtsente, nende seas Danger Mouse, Kanye West, Mark Ronson ja Hudson Mohawke. Öeldakse, et küll küllale liiga ei tee, aga see on minu arust üks kõige ebatõesemaid vanasõnu. Muidugi teeb, «At.Long.Last.A$AP’i» kuulamine on peaaegu sama väsitav kui ühel jalal Tallinnast Novosibirskisse hüppamine.

Ma pole seda viimast küll teinud, kuid kindlasti tuleb ka sellel teel ette ilusaid hetki, nagu siin M.I.A. paar sekundit «Fine Whine’il», «Electric Body» Schoolboy Q’ga ja Lil Wayne’i salm loos «M'$». A$AP Rocky pole kunagi kuldset keskteed valinud – pikk, feature’eid täis ja žanrite vahel hüplev oli ka tema eelmine album. Siin kaldub A$AP Rocky aina enam psühhedeelilise roki poole, aga on naiivselt optimistlik, nagu oleks just avastanud The Doorsi, Aldous Huxley ja seened. Hilisema Kid Cudi moodi piinlikkust on õnneks välditud, näiteks «L$D» on mõnus trip, kahju ainult, et psühhedeeliliste meloodiate kandjaks on tihti valitud tänavamuusik Joe Fox, kes kõlab nagu vaese mehe Bruno Mars.