/nginx/o/2015/06/18/4196905t1hf672.jpg)
Viimase paari nädala jooksul on mitme minu sõbra ja tuttava postkasti saabunud ühe suure rahvusvahelise inkassoettevõtte Tallinna kontori kirjad. Iseenesest ei oleks selles ju midagi eriskummalist, kuid nendel kirjadel on juures tugev «Nigeeria kirja» hõng. Toon mõned näited.
Ühel juhul saadeti MAKSEMEELDETULETUS, milles oli väga lakooniliselt, aga samas kategooriliselt kirjas, et tuleb kohe tasuda võlgnevus, mis koosneb järgnevast: sideteenus 432,60 eurot; viivisemäär 54 protsenti; leppetrahv 255,65; viivis 3184,01 eurot; nõudekulud 152,90 eurot ehk kokku 4025,16 eurot. Seega, algsest põhivõlgnevusest oli saanud ca kümnekordne võlg peamiselt «tänu» viivistele. Nõude tekkimise asjaolusid, nõude alust, selle tekkimise aega ega muid elementaardeid selgitusi see kiri ei sisaldanud. Oli ainult ähvardus avaldada vastav võlainfo maksehäireregistris, et kahjustada kirjasaaja mainet ja krediidivõimekust. Seepeale kirjutasin ise inkassole ja palusin nõuet täpsustada: millal ja millest see nõue on üldse tekkinud? Vastust ei ole ma saanud. Kahtlustan, et jäängi seda ootama.
Teisel juhul saadeti inimesele KOHTUMENETLUSE HOIATUS. Korduvalt ja sama sisuga. Siin on kirja sisu palju lihtsam, sõna-sõnalt selline: «Tere, Teie võlanõue on ettevalmistamisel kohtumenetluseks! Kohtumenetluse ärahoidmiseks helista enne 09.06.2015.» Mis nõue? Mis summas? Mis pagana kohtumenetluseks? Siin palusin inimesel ise saata e-kiri ja paluda nõuet täpsustada ja selgitada. Pärast korduvaid palveid tuligi täpsustus – rohkem kui kümme aastat vanad ja ammu (sh viimati paar aastat tagasi) vaidlustatud arved jällegi sideteenuste eest.
Loomulikult ei tule kumbagi nendest nõuetest täita. Esimesel juhul on viivisesumma niivõrd suur, et ükski kohus ei mõistaks kunagi sellist summat viiviseid ega ka nõudekulusid ja ilmselt mitte ka leppetrahvi välja. Teiseks on nõue aegunud, sest kui võrrelda viivisesummat, viivisemäära ja põhinõude summat, on näha, et nõue on palju vanem kui kolm aastat (mis on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg). Teisel juhul on arvetelt otseselt näha, et need on rohkem kui kümme aastat vanad, seega on nõuded ammuilma aegunud. Ilmselt ma ei eksi, kui eeldan, et need kaks juhtumit ei ole ainukesed omasugused.
Meie, juristid, mängime kõik aeg-ajalt seda mängu, et proovime aegunud nõudeid sisse nõuda – võibolla läheb seekord kuidagi õnneks. Seetõttu ei peakski olema midagi öelda. Proovida ju ikka võib. Samas, kas see ikka on normaalne? Minu arvates läheb siin kirjeldatud mudel siiski üle eetilise piiri ja ega olema aktsepteeritav.
Minu hinnangul pole need nõudekirjad esitatud heas usus. Kirjade sisu ja esitamiseviis on selgelt suunatud sellele, et viia kirja saaja eksitusse, tekitada temas hirmu ja segadust. Kuidas muidu seletada seda, et nõudekirjas ei ole nõuet tegelikult üldse lahti seletatudki? On vaid kosmilised summad ja abstraktsed kohtuga ja maksehäireregistriga ähvardamised.
Sellised kirjad ei erine kvalitatiivselt nn Nigeeria kirjadest, mis on samuti suunatud sellele, et saaja satuks segadusse ja teeks mõne käitumusliku vea, mis formaalselt [Ankur] kvalifitseerub õigustoimingu või -tehinguna.
Üldiselt ei meeldi inkassoteenuse osutajad ju kellelegi, kuid töö on töö ja paljudel juhtudel on ka see töö väga tänuväärt ja vajalik. Samas jääb arusaamatuks, miks selle valdkonna spetsialistid ise enda ja oma klientide (praegusel juhul suur telekom) mainet ja usaldusväärsust sellise tegevusega kõigutavad. Otstarbekam oleks ka selles valdkonnas ise oma tegevusele mingisugused eetilised piirid seada.