Ilmar Raag: 20 aastat hiljem

Ilmar Raag Foto: Sander Ilvest

Kui me iga järgmise 20 aasta jooksul võtame Eestisse vastu tõepoolest 1000 uusasukat, nii et sisse on juba arvestatud ka pereliikmed ja koduloomad, oleks neid ühe põlvkonna pärast veidi vähem kui 2 protsenti rahvastikust, kirjutab riigikantselei nõunik Ilmar Raag.

Tundub, et kõik on juba öeldud. Ja jälle tundub, et oleme põrkunud sellise diskussiooni otsa, kus rusikas on pärast kaklust veel kindlamalt taskus kui enne. Jah, muidugi on arvamuste paljusus iseloomulik demokraatiale, aga kui inimesed ei arvaks, et nad on lõpuks ikkagi jäänud teerulli alla. Ükskõik, kuidas me seda teerulli ka defineeriksime. Ma väidan, et praeguses diskussioonis oleks kasulik, kui ebamäärased tulevikuhoiatused asenduksid realistlike ettepanekutega pikaajalise tuleviku küsimuses. Meil on vaja põlvkonna nägemust.

«Abistatakse võimaluste piires»

Vaatleme kõigepealt paari diskursust. Esiteks näeme, et praeguses polariseeruvas diskussioonis on vähe jäetud põhjust kompromissidele. Valitsuskommunikatsioonis, milles ka mina osaline olen, kordub seni väljend «abistatakse võimaluste piires», aga neid võimalusi ei ole väga selgelt täpsustatud, kuna pilt ei ole veel selge. Kummatigi nõuab avalik arvamus juba tungivalt otsuseid, isegi kui analüüsid ja läbirääkimised on veel lõpetamata. Ja ühiskonna võitlevad osapooled ei oska midagi peale hakata selle nätsuna veniva väljendiga «võimaluste piires». Pean seda tunnistama teatud enesekriitilise tooniga oma ametnikuhääles.

Põlisrahvastiku arvuline kahanemine on tänaseks fakt. Me ei saa enam peituda lootuse taha, et teatud mõju avaldanud lastetoetus lahendab kõik probleemid.

Üheks tulemuseks on pagulasvastaste tekstides esinev kuulujuttudele ja konspiratsiooniteooriatele omane dünaamika. Näiteks on mitmes Eesti omavalitsuses mõne hooldekodu remonti saatnud kuulujutt, et seda tehakse pagulaste pärast või mõne bürokraatiadokumendi valest lugemisest tingitud sõnum, et «valitsus on juba tegelikult ära otsustanud palju suurema põgenikuhulga vastuvõtmise, kui avalikult on väidetud.»

Mõni valeväide hakkab pöörase kiirusega oma elu elama, nii et seda on juba võimatu faktidega kummutada. Teooria aga ütleb, et kuulujutud tekivad siis, kui kokku saavad hirm ja teadmatus.

Sotsiaalsed pinged on olemas

Ja samas on pagulaste vastaste jutus teinekord ka oma iva. Fakt on see, et migratsiooniga on seotud ka sotsiaalsed pinged. Isegi kui võrrandi ühele poolele jääb näiteks migrantide reaalne panus majandusse, siis teisel poolel on püssirohutünn, kuhu on segatud ühe osa elanikkonna identiteedihirmud, ksenofoobia ja teisalt reaktsioonina toimuv kapseldumine, getostumine, radikaliseerumine jne.

Mida vähem suudab ühiskond uusasukatest teha tavalisi kaaskodanikke, seda rohkem suureneb oht, et tõrjutud migrantide keskkonnas areneb kuritegevus ja seda rohkem on nad ka koormaks sotsiaalhooldesüsteemile. Spiraali järgmisel astmel on meil aga medal, mille ühel küljel on Breivik ja Klu Klux Klan ning teisel küljel 2011. aasta Tottenhami rahutused Londonis või autode põletamine Põhja-Pariisi äärelinnades 2005. aastal. Kas see on paratamatu majanduskasvu ja globaliseerumise hind?

Probleem on seegi, et alternatiivid ei ole samuti veatud. Kõige apologeetilisemalt on seda seletanud teadagi Rein Taagepera: «Sündide arv Eestis on juba 24 aastat olnud allpool taastoote määra (mis oleks 22 000 sündi aastas). Pärast taasiseseisvumist on aastane arv olnud 12 000 ja 16 000 vahel. Selle puudujäägi jätkudes rahvas hääbuks, kui seda ei korva 6000 sisserändajat aastas.» See viimane lause on Taageperal veel lootustandvalt tingivas kõneviisis, aga seda võib öelda ka kindlas kõneviisis. Riigikontroll teatas kolmapäeval (17.06.15), et lähema viie aasta jooksul väheneb Eestis tööealiste inimeste arv ca 50 000 võrra ning aastaks 2040 juba 165 000 võrra. Samal ajal suureneb 65-aastaste ja vanemate inimeste arv aastaks 2020 ligi 24 000 ja aastaks 2040 rohkem kui 88 000 võrra.

Põlisrahvastiku arvuline kahanemine on tänaseks fakt. Me ei saa enam peituda lootuse taha, et teatud mõju avaldanud lastetoetus lahendab kõik probleemid. Meie ees on fait accompli, mis ei luba meil isegi rahulikult välja surra rikka rahvusriigi õnneliku ja rahuliku rikkurpensionärina. Kas ei ole selle mittetunnistamine samuti üks suurepärane enesepettus?

Hääbumise surutis

Faktiliselt on tõenäoline ka Eerik-Niiles Krossi ennustus «provintsistumise» kohta, sest maailma kogemus näitab, et kui mingi piirkond satub allakäiguspiraali, siis hakkavad ebasobivad asjaolud kuhjuma. Hääbumise surutis ei too meis välja inimloomuse ülevamaid omadusi, vaid pigem ergutab väiklust, mis omakorda provotseerib väljarännet. Väiksemate võimalustega riigist lahkuvad noored välismaistesse tõmbekeskustesse, nii nagu praegu näeme maapiirkondadest noori Tallinna poole liikumas. Kusjuures, kui need noored lahkuvad, siis mitte sellepärast, et uues kohas elaksid nad rassiliselt puhtamas riigis. Pigem ei oma see argument nende jaoks tähtsust.

Kui pagulasvastaste tekstides on palju teadmatusest tulenevaid kuulujutte, siis on need võimendatud just seetõttu, et puudub üldisem kokkulepe rahvastikku puudutava tuleviku osas.

Mis on neil kahel diskursusel ühist? Mõlemad on pessimistlikud ja rajanevad hirmutusstrateegiale. Jah. Aga kõige olulisem on see, et kummalgi neist ei ole realistlikku tulevikuvisiooni. Midagi, mis algaks tõdemusega, et kultuur on alati muutumises ja ka eesti kultuur muutub meist sõltumatult igal juhul. Kui ma ennist täheldasin, et pagulasvastaste tekstides on palju teadmatusest tulenevaid kuulujutte, siis on need võimendatud just seetõttu, et puudub üldisem kokkulepe rahvastikku puudutava tuleviku osas. Teadmatus maalib alati hirmsamaid koledusi, kui teadmine seda iial suudaks (õudusfilmides mängitakse just sellele, et kõige õudsem on siis, kui me parajasti ei tea, mis on ärevate märkide taga.) Teadmine aga ei tähenda mitte seda, et meie ees on lilleline tulevik, vaid otsustamist olukorras, kus me teame, et igal valikul on omad miinused.

Mis on meie plaan?

Kas me ei võiks nüüd kokku leppida, et mitu meie unistust ei ole täitunud? Kõikidest tüdrukutest ei ole saanud baleriine ja modelle ning meestest vormel 1 võidusõitjaid. Aga meil kõigil on ikkagi võimalik elada ja armastada. Mis on meie plaan pärast seda, kui oleme leppinud, et suvel sajab vihma? Mis oleks, kui paneks märgid maha 20 aasta eesmärkidele? Me juba teame ühte muutujat, mis puudutab praeguse Eesti rahvastiku sündide prognoose. Teame, et meil on vaja töökäsi ja teame, et meie lõimimise võimalused on piiratud.

Püüdes otsa lahti teha, teen väikese provokatiivse arvutuse. Kui me täna iga järgmise 20 aasta jooksul võtame Eestisse vastu tõepoolest 1000 uusasukat, nii et sellesse arvu on juba arvestatud ka pereliikmed ja koduloomad, siis oleks neid ühe põlvkonna ehk 20 aasta pärast 20 000 ehk veidi vähem kui 2 protsenti rahvastikust. Piltlikult tähendaks see, et kooli kolme paralleelklassi peale oleks kahes klassis üks must laps, aga igasse klassi neid ei jaguks. Rändestatistikud ütlevad, et sellest ei piisa, et kompenseerida rahvastiku kadu. Võib-olla peaks siis kokku leppima eesmärgi, et 20 aasta pärast on meil 4 protsenti uusasukaid ? Või vastupidi –  demokraatlik enamus otsustab, et omas mahlas hääbumine on meile siiski kõige vastuvõetavam?

Käesolev artikkel ei paku kindlasti üht lahendust, kuid julgen arvata, et diskussioonides ja valimistes küpsetatud riigi pikaajaline plaan oleks kindlasti parem kui hüsteeriat külvav teadmatus tuleviku suhtes. Selline demokraatlikult seadustatud plaan on tähtis ka seetõttu, et uusasukate lõimimine on lõplikul kujul võimalik vaid siis, kui laiem elanikkond seda soovib. Kui uusasukaid võetakse vastu vaid eliidi projektina, siis tekitab põlisrahva sallimatus ka vastava reaktsiooni migrantide seas. Ja sel juhul on integratsiooni läbikukkumine isetäituv ennustus. Tähtis on vaid see, et plaan oleks vaba enesepettusest ning soov oleks edasi minna peale realistlike valikutega tutvumist.