Juhtkiri: süsteemsed valehäired

«Sisteem, see on kord,» selgitas Joosep Toots Ülesoo vanale. Automaatsed häiresüsteemid mängivad tehnoloogia kiiret arengut ning inimtööjõu kallinemist arvestades järjest olulisemat rolli raskete tagajärgedega õnnetuste ärahoidmisel. Kuid oluline eeldus on seejuures, et isiku- ja varakahju ennetav süsteem oleks ka efektiivne. Seda nii tehnilises kui ka korralduslikus mõttes.

Automaatsete tulekahjusignalisatsioonide puhul praegu paraku korrast rääkida ei saa. Mullu oli 4105 häireteatest tulekahjuga tegemist vaid 79 juhul, tunamullu olid samad arvud 4294 ja 52. Valeväljakutsete kulu päästeametile ulatub sadade tuhandete eurodeni ja kinni maksame selle meie kui maksumaksjad. Pealegi võib keegi teine ju samal ajal päriselt abi vajada.

Lisaks otsesele majanduslikule kulule tekitab kehvalt töötav süsteem ka usaldusväärsuse küsimuse. Et milleks üldse taolisi kalleid süsteeme nõuda ja püsti panna, kui need annavad «hunt karjas»-efekti ehk päästjate tühikäike? Pealegi tuleb automaatteavitusi järjest juurde. Näiteks 2018. aastal peavad Euroopa Liidus müüdavad uued sõiduautod olema varustatud eCall-süsteemiga, mis annab häirekeskusele teada, kui sõiduk on teinud raske avarii. Eesmärk on täpselt sama – et abi jõuaks abivajajani võimalikult kiiresti ning õnnetusjuhtumi tagajärjed oleksid võimalikult väikesed.

Tulekahjudes hukkus mullu Eestis 54 inimest. Päästeamet on välja öelnud eesmärgi, et kümne aasta pärast oleks nii tuleõnnetuste arv kui ka kahju Põhjamaade tasemel. See tähendaks praegusega võrreldes nelja-viiekordset vähenemist. Selleni jõudmine saab toimuda vaid läbi ennetuse ja teadlikkuse tõstmise. Suurte hoonete, ettevõtete ja asutuste puhul, kus töötab sadu inimesi (nende seas kaubanduskeskused, aga ka näiteks raviasutused ja koolid) on kiiret sekkumist võimaldavad automaatsed häiresüsteemid ilmselgelt hädavajalikud.

Kuid need tuleb toimima saada. Viga pole süsteemides kui niisugustes, vaid kogu ahelas – alates sellest, kellel on õigus ja kohustus süsteemi paigaldada ning hiljem hooldada. Ehk – kes vastutab? See ahel tuleb läbi käia, nõrgad lülid üles leida, välja vahetada ning vajadusel korrastada ka õigusruumi.

Nõukogude ajal oli üsna levinud, et asutuse seinal või kuskil riiulinurgal kogus tolmu silt, mis andis teada, et tuleohutuse eest vastutab keegi seltsimees N. Kusjuures nimetatud seltsimees polnudki võibolla enam ammu selle asutuse töötaja või kui oligi, siis vaevalt oli ta tundnud huvi või kandnud hoolt, et tuletõrjekapis roostetav tulekustuti tõesti töökorras oleks. Kui vahest, siis mõne ametliku visiidi ajaks seati asi kenamaks.

Niisugused pakazuhha-ajad peaksid 21. sajandi Eestis küll ammuilma möödas olema.