Liina Kersna: 60 eurot ja illusioon võrdsusest

Liina Kersna Foto: Helen Kattai

Näilisusel on poliitikas oluline roll, sest suur osa valijatest teeb otsuseid just varjuteatri siluettide põhjal. Vähesed viitsivad vaielda, et ühetaoline lastetoetuste tõus pole mõistlik, kui iga kümnes laps Eestis elab vaesuses.

Ütleme, et peame oluliseks võrdset kohtlemist, surudes igale lapsele kuus pihku60 eurot. Illusioon võrdsest kohtlemisest kukub aga kildudeks hetkel, kui laps jääb munitsipaalkoolis hammasrataste vahele ja selgub, et tegelikult sobiks talle standardsest erinev lähenemine, väikeklass või hoopis Waldorf-pedagoogika. Siis korraga pole laps enam riigi silmis võrdne võrdsete seas.

Sotsiaalkindlustusameti arvutuste järgi maksis riik eelmisel aastal peretoetusteks 100,5 miljonit eurot. 2019. aastal saab see summa prognooside põhjal olema juba 267,6 miljonit. Lastetoetuste tõstmise eelnõu seletuskirjast võime lugeda, et eesmärk on vähendada lastega perede vaesust nende tõhusama toetamise kaudu. Ühe lapsega paari sissetulekutest moodustab lastetoetus keskmiselt kaks protsenti, kahe lapsega paari puhul kolm protsenti. 2013. aastal elas meil absoluutses vaesuses iga kümnes laps. Lausaliste lastetoetuste ja suurperede toetuse mõjul on põhjust loota, et nelja aasta pärast elab absoluutses vaesuses kolm protsenti vähem lapsi. Selle saavutame, jagades ligi 170 miljonit eurot raha võrdselt nii neile lastele, kel pole talvel sooje saapaid, kui ka neile, kes veedavad talvise koolivaheaja suusakuurordis. Kas tegeleme ikka tõsiselt vaesuses elavate lastega või hoolime näiliselt?