Mis on tänapäeva kunstniku roll 21. sajandi Eestis? Kas kunstnik on intellektuaal ja avaliku elu tegelane, ühiskonna üle mõtlev lisandväärtuste looja ja ühiskonna mõtestaja? Või hoopis ullike veidi umbses üksildases katusekambris, kuhu on mõnus sekeldustest tulvil maailma eest pageda ja vorpida pilte, mis väljendavad segaduses sisemust ja muudavad toa niisama rõõmsamaks?
Tellijale
Kuhu tüürid, eesti nüüdisaegne visuaalne mõtlemine?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis elustiil see kunstitegemine selline on? Mida oodata kunstnikelt riigis, kus kunstiturg on tagasihoidlik ja kultuuriinimestel sotsiaalseid tagatisi sama hästi kui pole, miska pole meie ühiskondlik roll neoliberaalses loogikas kuigi tõsiseltvõetav?