Avaliku arvamuse kujunemist on meediateoreetikud alati kirjeldanud eri etappide kaudu, mis kõik nõuavad teatud aega – kuni mõistliku otsuse langetamiseni. Võimalik, et etapid on ka praegu kuigivõrd tunnetatavalt alles, kuigi nähtavalt joonistuvad need enamasti välja selgete vastandpoolustena. Nagu must ja valge. Jääb mulje, nagu poleks kahe võrdse osapoole vahel mingisugust ühendavat silda.
Võtame või sellesama pagulaste teema koos kõikvõimalike haruteemadega. Kärehäälne poliitik A visandab avalikkusele pildi, kuidas meist sõidetakse üle, võõrad inimesed saabuvad meie elutuppa, võtavad meie maa, töö ja leiva. Kui siis mõõdukam ja ratsionaalsem poliitik B loobub valitsusvastutust kandes selgitamast, peljates neid, kes justkui seisavad kärehääle selja taga, pole ta paraku sugugi parem kui A, keda ta järjekindlalt «populistiks» sildistab. Äkki otsiks, millele toetuda?
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2015/01/08/3664385t1h603c.jpg)