/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)
/nginx/o/2009/11/03/259994t1h5a09.jpg)
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg leidis, et sihtsuunitlusega haridusmaksu kehtestamine Eestis kõrghariduse rahastamisprobleemide lahendamiseks pole otstarbekas.
Kreitzberg: sihtsuunitlusega haridusmaks pole otstarbekas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Raik-Hiio Mikkelsaarega võib paljuski nõustuda, eriti selles osas, mis puudutab eelarveliste vahendite kindlustamist üliõpilastele normaalseks pühendumiseks õppimisele ja kõrghariduse strateegilist tähtsust meie tuleviku suhtes,» rääkis Kreitzberg Postimees.ee’le.
«Kindlasti tuleb pidada ebanormaalseks või isegi ebamoraalseks, kui sunnime üliõpilasi elatise hankimiseks täispäeva jagu tööle, mis pole seotud õpitava erialaga, vaid lihtsalt elatise hankimisega. Üleliigne koormus mõjub halvasti tervisele ja takistab kvaliteetse hariduse omandamist isegi siis, kui ülikool seda pakkuda suudab,» uskus Kreitzberg.
«Samas pole otstarbekas kehtestada sihtsuunitlusega maksu, milleks haridusmaks kindlasti on. See viiks muutustele kogu maksupoliitikas, sest miks ei peaks me kehtestama näiteks sihtsuunitlusega maksu rahvusringhäälingu toetamiseks või kultuuri toetamiseks. On oht, et kogu eelarve kaotab paindlikkuse ja maksud laekuvad jäigalt kindlale adressaadile,» kirjeldas poliitik.
«Samas on muidugi võimalik kokku leppida, et teatud maksutõus kulutatakse haridusele. Kardan, et tugevasti alarahastatud on kogu sotsiaalhoolekanne ja muudki valdkonnad. Nii või teisiti ootab meid ees kogu maksusüsteemi muutmine, et katta normaalsel tasemel avaliku sektori kulud,» uskus kultuurikomisjoni juht.
«Muidugi tekivad omaette tõsised probleemid andekate tuvastamisel. Edukate õppijate kindlakstegemine on lihtsam, kuid see on üsna erinev andekusest ja võimest pärast õpinguid tuua kasu kogu ühiskonnale,» juhtis Kreitzberg tähelepanu võimalikule kitsaskohale.
«Ka pole haridusel ainult majanduslikku kasu tootev funktsioon ega ka ainult teadust võimekate teadlastega varustav funktsioon. Haridus on tähtsaim avalik ja individuaalne hüve, mida üks normaalne riik peab tagama kõigile oma kodanikele. Toetada tuleks kõiki nominaalajaga edasijõudvaid üliõpilasi,» jäi Kreitzberg kindlaks.
Õppetoetuste süsteem peaks tema hinnangul muutuma rohkem vajadustepõhiseks kui seni. «Kahtlemata tuleb toetada enam neid, kes õpivad hästi. Rohkem ka neid, kes õpivad eriti vajalikel erialadel.»
«Rääkides andekatest, oleme hoopis tõsisema probleemi ees. Suur hulk andekamaid siirdub välismaa ülikoolidesse. See tähendab, et peame ka õpetamises tegema pöörde. Doktorantide toetus peaks kordades kasvama, et tekiks võimekas professorite kaader,» rääkis Kreitzberg.
«Niimoodi ei saa lõputult elada, et meie võimekamad noored lahkuvad mujale ja paljud neist ka jäävad sinna ning samas ostame sisse välisprofessoreid. Nii nagu meile ei tule kõige võimekamad välisüliõpilased, ei tule meile ka kõige võimekamad professorid. Peame olema võimelised end ise kindlustama kõrgtasemele haridusega,» sõnas ta.
Kõige parem oleks Peeter Kreitzbergi meelest õppetoetustega toetatud kõrgharidus vähemalt riikliku koolitustellimuse piires neile, kes jõuavad nominaalajaga edasi. «Järgmisel kohal on õppijatele tasuta haridus, paremad saavad stipendiumi. Edasi võiks kaaluda tagasimaksega hariduse süsteemi koos õppelaenu ja õppetoetuste süsteemiga.»
Kõige halvem on tema arvates kõigile tasulise kõrghariduse kehtestamine ilma õppetoetuste ja õppelaenu süsteemi ümber tegemata. «Kõiges selles pole vaja midagi leiutada. Parim süsteem toimib Soomes, samuti leiame näiteid teiste süsteemide toimimisest.»
Tartu Ülikooli emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar käis tänases Postimehes välja idee, et Eestis peaks (kõrg)hariduse paremaks rahastamiseks kõigil makse tõstma (kehtestades üldise haridusmaksu) ning eelistama seejuures rahastamisel senisest enam andekaid.