Nii nad tapsid kümme väikest neegrit

Pilt ajast, kui inimestel olid teised mured. Aasta: 1976. Koht: Eesti Riiklik Noorsooteater. Lavastaja: Mati Unt. Pealkiri: «Kümme neegrit». Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Hoian ikka veel käes 2. septembri Postimeest, kus ilmus arutelu selle üle, kas kirjastus Varrak käitus õigesti, asendades Agatha Chris­tie raamatupealkirja «Kümme väikest neegrit» nimega «Ja ei jäänud teda ka». Kas tõesti ainult Jaan Kaplinski taipab kahetseda neeger-sõna kaotsiminekut eesti kirjanduskultuuris?

Laiemalt võttes: «Paraku on eesti keel muutunud rohkem tõlkekeeleks ja kaotamas oma sisemist sidusust, oma semantikat.»

Karl Martin Sinijärve hinnang jääb toppama kirbesse kokkuvõttesse, et «ega raamat halvemaks muutu. Paremaks ka mitte». See ütlus jõudis juba hiilata «Teletaibu» uue hooaja avasaates.

Mitte kriipsugi kahetsust ei paista Krista Kaera sõnavõtust – kuidas muidu olekski Varrak nädala suurtegijaks tõusnud! Peatoimetaja ütleb siiski, et tõsi jah, poliitilise korrektsusega ei peaks narruseni minema.

Nad on juba läinud! Raamatu tekstis näiteks on neegrisaarest tehtud sõdurisaar! See pole see!

Agatha Christie järeltulijad pigem soovitasid (mitte ei nõudnud) neegrile kriipsu peale tõmmata, nõnda siis oli õhkkond soodne lõpuni minevaks selgituseks, et selle sõna tähendus «ei ole eesti keeles halvustav» (ÕS 1999 ja 2006), ning et oma iseolemises väärib austust iga keel, puhugu maailma poliitikas kui tahes pöörased tuuled.

Urve Eslas keerab tsensuuri teemal kokku päeva kommi «Taevast faksitud Christie».

Tema mõttekäik: miks ei tohi kirjandusteoseid ümber teha, kui teadus- ja õppekirjanduses «on lisandused ja muutmised üsna tavalised»? Ainult äärmuslased võivat uskuda, nagu oleks tegu igavese, «taevast faksitud tekstiga». Ei mingit faksi seestpoolt Peetruse väravat!

Ka ilukirjanduses on muudatused Maa peal lubatud, üksainus palve siia juurde – mitte halvemaks teha. Juba pealkiri «Ja ei jäänud teda ka» on halb, ei seisa kontekstita püsti. Keda teda? Kas seda viimast nende kümne hulgast, kes esindasid oma rassi?

Agatha Christie raamatu «Kümme väikest neegrit» üks juhttegelasi, kohtunik, jõuab äratundmisele, et on ka selliseid kuritegusid, millele lihtsalt ei ole karistust.

Karistuseta jääb ka Varraku tapatöö, sest vaevalt suudab lugejate täiskogu täielikult mõista, miks sai sellise teoga hakkama üks hea, loovusmeelne kirjastus.