/nginx/o/2015/06/09/4168467t1hb40e.jpg)
Sillamäe tehase põlengu valguses kerkis taas päevakorrale küsimus, millised vahendid on päästeametil elanike hoiatamiseks ohu eest. Sillamäel kasutati saastunud õhust teavitamiseks kasutati muuhulgas politseinikke, kes ruuporitest tänaval soovitasid tuppa minna ja uksed-aknad sulgeda.
Tegelikult on Sillamäel olemas ka sireenid, kuid neid ei kasutatud. «Sireenid, mis ulatuvad ettevõtte territooriumist kaugemale ja mõeldud elanikkonna teavitamiseks, on olemas ASil BCT,» ütles ida päästekeskuse pressiesindaja Helen Tammets. «Need on mõeldud selle ettevõtte tegevusest tekkinud ehk ammoniaagilekke ohust teavitamiseks. Vastav riskikommunikatsioon ja selgitus toimus 2014. aastal Sillamäe elanikele, mille käigus õpetati inimestele, et sireeni rakendumisel on tekkinud ammoniaagi lekke oht ning elanikud peavad varjuma, sest ammoniaagi levimisel võib olla oht elule,» selgitas Tammets.
Ta rõhutas, et sireenide kasutamine eeldab, et elanikud teavad, mis ohust neile sireeniga teada antakse. «Sillamäe piirkonna elanikud on teadlikud ja koolitatud, et sireenid tähendavad ammoniaagiohtu.»
Seetõttu ei saanukski teisipäevl Molycorp Silmeti hoones toimunud tulekahjust ja selle suitsust elanike teavitamiseks sireene kasutada, sest nende sisse lülitamine oleks võinud kaasa tuua laiaulatusliku paanika ja levima oleks hakanud väärinfo, et Sillamäel on ammoniaagioht.
«Hoonetulekahjust tulenev suits ei olnud eluohtlik ja ohuteavituse eesmärk oli vähendada tervisekahjustuse tekkimise riski,» lausus Tammets.
Ida-Virumaal on ammoniaagiohust teavitmise sireene kolm: Sillamäel ettevõttel BCT, Jõhvis Jõhvi Maagis, Lääne-Virumaal Haljalas Viru Õlu AS-is.
Kui palju selliseid sireene ülejäänud Eesti piirkondades on, päästeamet Postimehele ei vastanud. Pärnusse ehitati sireenisüsteem 2005. aasta jaanuaritormi järel ning selle eesmärk on vajadusel hoiatada elanikkonda üleujutusohu eest.
Kuna ettevõtetel seadusest tulenevat kohustust sireenide paigaldamiseks ei ole, ei ole Tammetsi sõnul päästeametil alust ega metoodikat hindamaks, kus oleks need veel vajalikud.
«Ohtlik on näiteks ka elumaja põlengu lähedusse (ohualasse) jääv territoorium. Ohuala ulatuse määrab päästetöö juht igast konkreetsest sündmusest tulenevalt ja teavitab ohust, õigest käitumisest piirkonnas asuvaid inimesi. Ohust teavitamine valitakse sõltuvalt sellest, kui paljusid inimesi on vaja ohust teavitada ning kui kiiresti on seda vaja teha. Teavitada saab otse: majast-majja, korterist-korterisse käies, politseiautode valjuhääldeid kasutades, kohalikku või riiklikku meediakanaleid kasutades, suhtlusvõrgustikke kasutades, aga ka sireenide abil,» lisas Tammets.
/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)