Ando Kiviberg: puudutuse aeg ei saa ümber

Ando Kiviberg Foto: Marko Saarm / Sakala

Viljandi linnapea Ando Kiviberg (IRL) kirjutab uuest suurest narratiivist, rahvuslusest, konservatiivsusest ja 19. sajandi võludest.

Paljud paistavad arvavat, et Eesti vastuvõtmisega ihaldatud rahvusvahelistesse organisatsioonidesse on riik valmis saanud. Kaugel sellest, kallid kaimud. Ükski elusorganism ei saa kunagi lõpuni valmis ja nii ei saa kunagi päris valmis ka meie riik. Ent Eesti ülesehituse edu tinglikuks eesmärgijooneks võiksime võtta oma rahvuse, keele ning kultuuri säilimiseks ning arenguks vajalike kestlike tingimuste loomise üle kogu riigi.  Seega: Eesti suureks eesmärgiks on Eesti üles ehitada üle kogu riigi. Punkt. 

Tänapäeva Eesti näib olevat leppinud maa tühjenemise paratamatusega ning inimeste jätkuva koondumisega pealinna ja selle lähiümbrusse. Tallinnast enam kui 50 kilomeetri kaugusel elamine paistab üha enam kujunevat kestvaks kangelasteoks. Võib ju mõelda, et linnadesse koondumine ja maa tühjenemine on kõikjal maailmas paratamatu suundumus.  Kuid kas oleme selle vääramiseks piisavalt pingutanud?

Võimalik, et me pole seda pidanud oluliseks seetõttu, et ei ole osanud eestlaste lahkumist Eestimaalt ohuks pidada. Ohuks meile endile. Meile, väikerahvale. Linlik moodne olelus saab olla võimalik üksnes siis, kui linna taga on maa, mis toidab, ja mets, mis katab. Ka multikultuursus on võimalik siis, kui on olemas isikupärased komponendid, millest kokteil kokku segada.