Kogenud mägironija: ei ole mõtet spekuleerida

2010. aastal vallutasid seitse eesti mägironijat Kunluni mäestikus Hiinas esimestena maailmas kaks üle viie kilomeetri kõrgust mäetippu. Ajaloolise tipuvallutusega said hakkama (vasakult) Marko Aasa, Priit Joosu ja Kristjan-Erik Suurväli. Foto: Kristjan-Erik Suurväli

Peruus hukkunud Eesti mägironijate tuttav, alpinistide grupi juht Kristjan-Erik Suurväli ütles, et ei ole mõtet õnnetuse põhjuste üle spekuleerida. Seda, kuidas asjad tegelikult olid, teab tema sõnul vaid eluga pääsenud Annemai.

«Suhtun igasugustesse spekulatsioonidesse halvasti,» sõnas Suurväli, kes kavatseb mõne nädala pärast ka ise Peruusse samadesse mägedesse minna.

«Nii palju kui mina olen ametlikke pressiteateid lugenud, siis seal ei räägita üldse, kas nad liikusid köiega või köieta, kas nad olid kõik koos või eraldi. Selle kohta ei saa niimoodi mitte midagi öelda,» nentis Suurväli, kelle sõnul oskab asjadest täpsemalt rääkida vaid Annemai, kes on praegu ainsana elusana leitud.

Suurväli ei saa nõustuda pikaajalise mägironijate koolitaja Jaan Künnapi väitega, justkui Eesti mägironijatele võis saatuslikuks saada köieta liikumine.

Küll on ta nõus mägironija Alar Siku öelduga, et õnnetusse sattunud eestlased olid väga põhjalikud planeerijad ning retk mõeldi eelnevalt detailselt läbi. Sikk, kes on ise Peruus kadunuks jäänud eestlastega koos varem roninud, lisas, et tegu oli väga kogenute mägironijatega.

Samuti kinnitas Suurväli, et nad kuulusid oma ala tippude hulka.

Erinevaid spekulatsioone kommenteerides lisas Suurväli, et «see kõik on nagu kohvipaksu pealt vaatamine, mis ei anna mitte kellelegi mitte midagi, kõige vähem veel neile, kes õnnetusest otseselt puudutatud on».

Neli Eesti mägironijat jäi üleeile kadunuks Peruu linna Huaraze lähedal lumises mäestikus ning vaid üks neist on seni elusana leitud.