/nginx/o/2015/06/10/4172333t1hd6f9.jpg)
/nginx/o/2012/04/26/1075720t1h7dac.jpg)
Viimastel nädalatel on juhtunud mitu avalikkust šokeerinud rasket liiklusõnnetust. OÜ Autosõit sõiduõpetaja Indrek Madar rääkis intervjuus Liis Vaksmannile, et Eesti liiklus vajaks praegu tõhusamat järelevalvet, kuid see on ainult osa tervikpildist.
Tellijale
Indrek Madar: kõik räägivad, lahendusi ei paku keegi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm koostati aastateks 2003-2015. Mis edasi saab?
Tuleb jätkuprogramm. Peaks olema juba töös ja kõik läheb edasi. Oleme olnud väga tublid: eesmärk on täidetud ja oluliselt kiireminigi, kui programm ette nägi. Samas ei ole mul vähimatki põhjust rahuloluks.
Eesmärk oli, et aastas ei hukkuks rohkem kui sada inimest. Kui reaalne on, et 2020. aastaks suudame hukkunute arvu veel hüppeliselt vähendada?
Kui laps õpib ujuma, siis alguses on läbitavalt distantsilt sekundeid kärpida väga lihtne. Mida lähemale jõuame füüsiliste võimete piirile, seda keerulisem see on. Jõudsime ca 200-lt hukkunult ca 100ni. See on palju lihtsam kui tulla 100 pealt 50 peale. Protsentuaalselt on vahe ju sama.
Mis meid seni aitas? Suuresti jäi sinna ajajärku Eesti sõidukipargi turvalisemaks muutumine. Kui hukkunute arv vähenes, siis vigastatute arv mitte nii palju. Inimesed, kes varem oleksid hukkunud, sattusid tänu sõidukite passiivse turvalisuse paranemisele – turvavööd, turvapadjad, kogu sõiduki konstruktsioon – nüüd vigasaanute lahtrisse. Osa pääses tänu parematele sõidukitele ka vigastusteta.