Eestlaste viimane blogipostitus: kõik sõltub seenest

31. mail tähistas Allan Valge retkel oma sünnipäeva. Foto: http://valgetuvi.blogspot.com/

Peruu linna Huarazi lähedal pühapäeval laviini alla jäänud eestlaste rännak sai Eestist alguse mai lõpus,  31. mail jõuti Huarazi.

 

Eestlaste grupp (Tarmo ja Jane Riga, Allan Valge ja Annemai Märtson) pidas retkel ka blogi. Jane kirjutas, et Lõuna-Ameerikas on ronimas käidud kolm korda.

Teel Peruusse jäid Jane ja Tarmo veel Brüsseli lennujaamagi lõksu, kui 27. mail seiskus lennuliiklus radari tehnilise rikke tõttu.

«Pärast 16-tunnist närveldamist rabelesime end Brüsseli haardest lahti ja hetk enne valge tuvina taevasse tõusmist julgesime ära osta järgmiseks päevaks piletid Limasse,» kirjutas Jane 28. mail blogisse. Brüsselist lennati veel Barcelonasse.

«1. juuni – lähme liikvele»

31. mail teatas Jane, et lõpuks ollakse kohal. «12 tundi lennukis ja siis veel kaheksa tundi bussis ühtejutti ning olimegi lõpuks tõotatud maal - Cordillera Blanca jalamil Huarazis. Suur oli meie rõõm, kui bussi sisenes meile ka kaks tuttavat nägu –  Allan ja Annemai. Majutusime kauni nimega hotelli La Aurora ja väsimus oli nii suur, et pärast õhtusööki ja klaasi veini ei jaksanud ma enam duši allagi minna,» kirjutas Jane.

31. mail tähistati retkel ka Allani sünnipäeva.

«Otsustasime seda tähistada matkaga Laguna Churupi äärde, mis ühtlasi andis meile võimaluse ka tõusta hea mitusada meetrit kõrgemale. Kuni 4550 meetrini lausa! Ilm oli meeldivalt pilvealune ja tasakesi tatsudes jõudsime me kahe tunniga kohale. Laguna veeres avasime õlled ja õnnitlesime sünnipäevalast koogikuhilaga,» seisab 31. mai postituses.

Juunis jäeti mugavusaklimatiseeruja staatus ja mindi telkima, kirjutas Jane. «Plaan on jõuda täna õhtuks Ishinca orgu, veeta seal puhkepäev ja ronida seal orus Ishinca ja Tocclaraju tippudele.»

Järgmine blogipostitus pärineb alles 5. juunist. Nüüd kirjutab kamp, et 4350 meetri kõrgusel pakutakse mägironijatele 5 euro eest pitsat ja õlut. «Võite ise arvata, kui mõnusalt me puhkepäev möödus. Välja arvatud Tarmo, kellel me diagnoosisime rahutute jalgade sündroomi, sest ta ei suutnud püsida paigal ja pidi viima asjad 5900 meetri kõrgusele.»

Viimane postitus – «Kõik sõltub seenest»

Sama päeva postituses teatatakse, et tõusti 4950 meetri kõrgusele ja tehti peatus. «Tänane tõus (600 m) kulges tasa ja targu. Tarmo tuli raske kotiga 1.45 ja mina kerge kotiga ühe tunni kauem.»

Edasi jõutakse Ishinca tipus 5540 meetri kõrgusele. «Ilm suurepärane, lumeolud väga head.»

Viimane postitus jääb 7. juunisse.

«Vedisime end täna 5300 meetri kõrgusele Tocclaraju nõlva alla. Ilm, mis eile oli jube külm ja tuuline, on täna imeline. Nagu kohalikud indiaanitargad ka ennustasid, sai 5. juuniga el ninjo võimutsemine läbi. Tocclaraju on sel aastal enda tipu otsa kasvatanud seenekübara. Tippu jõudmiseks tuleb kübara alt läbi hiilida 3 köiepikkust ja siis end kahe kirka abil üles upitada. Kas mul selleks seenelkäiguks kuraasi jätkub, selgub, kui ma kübarani jõuan.»