Urmas Reinsalu: valimiskaotuses mängis suurt rolli Reformierakonna tegevus

IRLi liikmed kogunesid Tallinna tehnikaülikooli suurkogule. Urmas Reinsalu Foto: Jaanus Lensment

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehe Urmas Reinsalu sõnul mängis erakonna valimiskaotuses suurt rolli Reformierakonna tegevus. Postimees toob lugejani kõne täismahus.

Tänane päev peab andma meile vastuse, kuidas edasi?

Milline on olukord? Me saime valimistel kolm kuud tagasi suure  kaotuse osaliseks. See kaotus oli psühholoogiliselt seda suurem, et lootsime eelmise koosseisuga võrreldes tulemust parandada.

Erakonna paljud liikmed on õigusega pettunud. Paljud on õigusega vihased. Kui kaotasime, siis järelikult tegime vigu. Neist on aus teile kõneleda ja seda ma teen. Erakonna kaotus on võimendunud meedias. Kaotamist poliitikas ei hinnata ja avaliku arvamuse toetust pole meil mingil moel olemas. Mitmed arvajad on kiirustanud juba ütlema, et lRLi pole poliitikas justkui üldse vaja.

Tean seda, et meie kampaania strateegia ja kogu planeeritud tegevus oli vastase peakorteris laua peal.

Oskar Luts on öelnud, et head asjad tulevad ühekaupa, halvad asjad aga üksteise takka. Kui neljapäeva hommikul lugesin lehest artiklit IRLi vastu võetud kriminaalsest seltskonnast, võttis see ka minu vankuma. Ei ole partei esimees rauast tehtud. Sellele jamale sai reageerida ainult üheselt. See seltskond ja nende mahitajad tuli erakonnast välja visata. Selles asjas peab avalikkus ja erakond teadma kogu tõde ja aukohus on andnud lubaduse selgus majja luua. See katse poliitilist võimu erakonnas saada kriminaalide abil kukkus läbi.

Erakond on teelahkmel. Et leida vastus küsimusele, kuidas edasi. Erinevatel erakonna poliitikutel on erinevad retseptid. Osa kõneleb vajadusest põhimõtteliselt muuta erakonna juhtimist ja sisekultuuri. Osa peab tähtsaimaks meie maailmavaateliste seisukohtade uut läbitöötamist.

Euroopas on tavaks, et kui erakond ei saa valimistel sellist tulemust, mis vastab ambitsioonile, annab senine juht võimaluse leida erakonnale uus. Tee. Läinud brittide valimistel astusid tagasi kõikide parteide juhid peale valimistel võitnud David Cameroni. Kui Mõõdukatel ja Isamaal oli valimiskaotus 2002 kohalikel valimistel, astusid tagasi nii Mart Laar kui Ilves.

Olin otsustanud tagasiastumise juba valimiste õhtul ja ütlesin seda erakonna peasekretärile. Valimistulemus aga tekitas olukorra, kus me kindla opositsiooni asemel olime olukorras, kus meist sõltus, millise valitsuse eesti saab. Selles olukorras otsustasin, et parim lahendus on kutsuda kokku suurkogu ja valida erakonnale uued juhid. Seda teha ajaliselt siis, kui on selge, milline on olukord valitsuses. Kuid valitsusega seonduvast räägin edaspidi.

Suurkogu peab andma vastuse, kuidas edasi. Mul on hea meel, et meil on kahe kandidaadi, kahe erineva visiooniga esimehe valimised. Ka kõik aseesimehe kandidaadid ei ole varem aseesimehe ametis olnud. Suurkogule on eelnenud intensiivne sisekampaania. Mul on hea meel, et inimesed on öelnud ausalt välja oma tunded ja oma arusaamad. Teie langetate täna otsused. Tehke seda nii, nagu usute, oma tõekspidamiste järgi.

Meie eelmine suurkogu Nokia hallis läinud jaanuaris oli mõneti teistsugune. Aastad pole vennad. Just olid läbi kohalikud valimised. Olime kohalikel valimistel saanud kõigist erakondadest kõige rohkem, 445 mandaati. Suurendasime oma häältesaaki võrreldes 2009. aastaga 92 tuhandelt 107 000ni. Erakonda oli tulnud hulk uusi tegijaid. Meie valitsuspartner Reformierakond jäi meist valimistel kõvasti maha ja reitingult olime neist möödunud. Ees seisid europarlamendi ja riigikogu valimised. See oli nii 16 kuud tagasi. Kohalikel valimistel olid jäänud Tallinnas allapoole künnist nii EKRE kui Vabaerakond. Kui ma teile esinesin esimehe ja kaitseministrina, ei teadnud ma veel, et salajased läbirääkimised Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide vahel olid juba päädinud salapaktiga, mille elluviimine algas Ansipi avaldusest, et kavatseb tagasi astuda.

Poliitiliselt oli Reformierakonna jaoks üks eesmärk IRLI nõrgestada valitsusest väljaviskamisega, vahetada nägusid ja viia läbi suurejooneline turundusprojekt. Nagu näha valimistulemustest, ostis eesti rahvas selle toote ara, miskipärast hakati kriitilist debatti meedias pidama hoopis pärast valimisi, mitte enne.

Olin naiivne ja ütlesin toona, et minu meelest ei ole vastutustundlik kutsuda esile valitsuskriisi julgeolekukriisi ajal. Tegelikult käsitles Reformierakonna turunduskontor julgeolekukriisi kui turundusvõimalust. Ja siin läksid meie vaated põhimõtteliselt lahku. Meie erakonnas on mitmed tagasivaates öelnud, et oleksime pidanud võtma kampaania keskmeks rahvusliku julgeoleku ja küllap neil on õige mõttekäik. Toona lähtusin ma sellest, et rahvuslikku julgeolekut ei ole vastutustundlik kiskuda kriisi ajal kampaaniakonflikti keskmesse. Vastupidi, lubasin opositsioonis kõiki valitsuse julgeolekut tugevdavaid samme tingimusteta toetada.

Valimistulemuse mõttes polnud see kasulik valik. Avalik arvamus ei armasta kaotusi, nagu ütlesin eespool. Valitsusest väljakukkumine on psühholoogiliselt erakonnale alati demoraliseeriv. Sellega on meil mitmeid kogemusi. Kui Mart Laar peaministrina viis 2001. aasta lõpul opositsiooni, siis lootis ta, et erakond saab opositsioonis vabama tegutsemisvälja ning uue hingamise.

Tegelikult saadi 2003 varasema 18 koha asemel 7 kohta. Uus sotsiaalliberaalne koalitsioon 11 kuuks oli kokku pandud ühe eesmärgiga. Võita valimised. Reformierakond lootis valitsusse tõmbamisega osalt neutraliseerida sotsiaaldemokraadid ning saavutada selle, et 2015. aasta valimiste järel jätkaks sama koalitsioon. Selleks pidid nad saam vähemalt 51 kohta riigikokku. Avaliku arvamuse uuringud näitasid kogu eelmise aasta jooksul, et kindlalt see eesmärk ka saavutatakse.

See uus koalitsioon asus revideerima kodakondsuspoliitikat, surus läbi kooseluseaduse, tegi 200 miljoni eurose kulupaketi, mis käivitus 2016. aasta algusest ehk 60 päeva enne valimisi. Ühesõnaga, nagu need parteid oma vaadetest lähtusid, rahvuskonservatiivne mõõde polnud selles valitsuses esindatud.

Selles olukorras läksime vastu Euroopa Parlamendi valimistele. Minu seisukoht oli, et Ukraina kriisi keskmes vajame meie nimekirja vedajat, kel pole vaja sisseelamisaega, vaid kes suudab Eesti positsiooni Euroopa Parlamendi suurimas fraktsioonis usutavalt kohale viia. Mul on hea meel, et Tunne soostus nimekirja vedama.

Meil oli selge ja hea programm. Meie sisuline põhisõnum oli hoiatada Putini Venemaa eest. Pole juhus, et Venemaa arvas nii Tunnet kui mind läinud nädalal oma sissesõidukeelu musta Nimekirja. Kui aprilli alul tulid avaliku arvamuse küsitlused, siis juhtis IRL. Reformierakond tegi kiire poorde ja pani kandideerima Ansipi. See manööver oli kahtlemata edukas kaik ja toi neile valimisvõidu. Meie tulemus oli protsentuaalselt veidi parem kui 2009, kuid hoiatavalt väiksem, kui eeldasime.

Euroopa Parlamendi valimistel jäime kolmandaks ja edastasime napilt sotse. Euroopa Parlamendi valimistel oli näha, et avalikkus ootab poliitikasse uusi nägusid ja uusi jõude. Ainuüksi Tanel Talve võttis mäletatavasti 10 000 häält. Minu ülesandepüstitus parast eurovalimisi oli see, et erakond peab tegema korraliku ja sisulise valimisprogrammi. Programmitööd hakkas vedama aseesimees Juhan Parts.

Minu hinnangul panime kokku vaga hea programmi. Me tegime pärast programmi projekti valmimist erakonna rahvakogu. Läbiarutamisele tulid järgmised küsimused: kuidas tagada Eesti julgeolek, leida lahendused rahvastiku probleemile, tõhustada riigi toimimist ning mil viisil kasvatada inimeste jõukust. Ligi 350 erakonnakaaslast arutas ja reastas põhivalikutes oma eelistused. Suurim toetus erakonnakaaslaste arvamustes kuulus  maksuvabastuse ideele. Toetati olulisematena ka NATO alalisi vägesid Eestis ja kolmelasteliste perede tunnistamist lasterikasteks.

Pärast rahvakogu tegime ka erakonna liikmete küsitluse. Pärast seda küsitlust omakorda tegime sügisel ülemaalise küsitluse just maksureformi idee kohta. Sellele tuli ligi 70 000 vastust. Inimesed toetasid seda, see oli  ja on tegelik probleem ja meil on sellele olemas lahendus.

Meie programmi keskmes olid majandus ja riigireform. Järgmisena kerkis esile küsimus, kuidas neid teemasid jõuliselt ühiskonnale adresseerida.  Mitmed erakonnakaaslased, kes täna juhivad erakonda ja tahavad asuda erakonda juhtima, soovitasid, et just Juhan Parts oleks meie programmi valguses usutav peaministrikandidaat. See oli siiras soovitus. Ja ma asusin seda varianti kaaluma. Sellel olid mitmed tugevad plussid.

Tal on pikem kogemus peaministri ajast. Ta on vedanud programmi koostamist ja ta kindlasti eristub selle käiguga tugevalt meie konkureerivate erakondade peaministri kandidaatidest. See oli keeruline otsus. Juhan ei tahtnud alul sellest kuuldagi, kuid tema sõnum oli sügisel: kui vaja, olen valmis.  Me arutasime seda mitmeid kordi.  Panin augusti lõpul selle ettepaneku arutusele eestseisusele. Ühiselt leiti, et see on hea. Ka erakonna volikogu toetas seda. See oli tavatu otsus, et peaministrikandidaat ja esimees on eraldi isikud. Toona ütlesid kaaslased, et see on kasulik meie valimistulemuse mõttes. Mina ei kavatsenud jonnida. Ühine eesmärk pidi allutama üksikud huvid.

Reetmine

Teine asi oli valimisnimekirjade paika panemine. See on erakonnas alati valuline protsess. Eestseisus moodustas valimistoimkonna, see esitas oma ettepanekud eestseisusele ja see omakorda volikogule. Sügisesed Euroopa Parlamendi valimised näitasid, et ühiskonnas oli kiiresti arenenud ootus uute nägude ja tulijate järgi. Erakonnad asusid kutsuma inimesi oma ridadesse.

Sellesse perioodi jääb ka minu esimehe karjääri suurim reetmine. Enne, kui ta oli seda öelnud oma kaaslastele, oli Eerik-Niiles Kross juba salakokkulepped teinud. Mis selle hind oli, ma ei tea. Tean seda, et meie kampaania strateegia ja kogu planeeritud tegevus oli vastase peakorteris laua peal.

Mult on küsitud, et kas ma kahetsen, et et ma usaldasin teda ning soovitasin teda kohalikel valimistel koos Mart Laariga meie linnapea kandidaadiks. Vastan, et ei. Usalduse reetmine on reeturi probleem.

Minu jaoks oli lähtekoht, et erakond ei tohi olla suletud, uued tegijad on teretulnud ja saavad võimaluse. Nii toetasin ma  Anvar Samostit, Kalle Muulit, Viktoria Ladõnskajat, Andres Arrakut, Igor Taro, Einar Vallbaumi, Raivo Aega, Maire Aunastet, Evelin Samueli ja paljusid teisi, kes kandideerisid vapralt valimistel. Muidugi tekkisid sellest suured sisemised vastasseisud. Juurde tulevad uued inimesed. Järelikult keegi peab millestki loobuma. Iga nimetatud nime puhul kerkisid minu ette inimesed, kes küsisid, miks nii ja mitte naa.

Üks lahendus on erakond psühholoogiliselt sulgeda uutele inimestele. Teine lahendus on seda juurdetulemist soosida. Tean, et see pinge ja nimekirjade otsused on mitmetel hinges. Ja see ei ole kerge, kus sa pead oma kaaslaste küsimuses valikuid tegema. Asi, mida ma ei kahetse, on see, et meil oli eelmiste valimistega võrreldes ühe naise asemel kolm naist esinumbri rollis. Loodan, et see saab olema meile miinimumtase tulevikuks.

Need nimekirjad kiitsime me erakonna volikogus ilma vastuhäälteta heaks. Selline nimekirja kaalumine on iga juhi jaoks paratamatu konfliktsituatsioon.  Küllap on tagasivaates nimekirjade paigutustes mitmeid möödalaskmisi, mis taktikaliselt meie positsiooni nõrgestasid. Kuid ükski kandidaat ei ole ühik, kes toob alati konstantse arvu hääli.

Kujunes välja kolm kaaluandvat telge. Esiteks. Reformierakonna ülitugev vastandus Keskerakonnaga. See ei lugenud, et nad Savisaare kaks korda olid varem aidanud võimule. Peaministri rollist oli seda hõlbus etendada. Teiseks Reformi ja SDE tugev vastandumine valitsuses. Sellel oli suures osas poliittehnoloogiline eristuse taotlus, mis osalt kindlasti töötas. Ning kolmandaks see ootus, mis valijates oli puudu kohalikel valimistel, kõhklevalt väljendus europarlamendi valimistel ja nüüd kiirelt, loetud nädalatega realiseerus riigikogu valimistel. Valijad tahtsid teistmoodi poliitilisi jõude. See tüdimus on universaalne ja mingil hetkel tsükliliselt naaseb. See lõikas ära ennekõike meilt kui sotsiaaldemokraatidelt ära teatud hulga hääli.

Enda positsioneerimine ja oma sõnumi kehtestamine oli selliste vastasseisude puhul ülikeeruline. Meie teemad, mis puudutasid makse, majandust ja riigireformi, vedasid küll foorumi saate debatte ja analüütikut kiitsid, kuid tegelik vastasseisu kujunes mitme asja kokkulangemisel ikkagi Reform versus Savisaar.

Otsustavad olid paar viimast nädalat. Ilves tegi korraga avalduse, et teeb valitsuse moodustamise tingimusteta ettepaneku valimistel võitnule, seejärel uuringud, kus mõlemad erakonnad olid kõrvuti. Lisaks oma möödapanekutele selles, mis teemat tugevamalt kampaanias esile tuua ja kuidas kampaaniat üles ehitada, meil polnud kahjuks üht olulist võiduks vajalikku tegurit ehk vedamist. Kui reklaamikampaania ei toonud oodatud tulemust, siis oli ta kehv. Meie suurem programmi visioon jäi lihtsalt ja löövalt toomata, ilmselt liialt palju reklaamisime maksureformi erinevaid tahke.

Reklaamikampaania on üks asi. Kampaaniat tegevad inimesed teine. Ma olen tänulik kõigile inimestele, kes kandideerisid, kes osalesid meeskondades, kes olid väljas. See oli vapper lahing. Ja see ei olnud asjata. Ligi kaheksakümmend tuhat inimest andis meile oma toetuse. Jah 2007 saime 98 000 häält, 2011. aastal 118 000. Need kaheksakümmend tuhat inimest vaatavad meile täna otsa, ja küsivad, kuidas IRL meid esindab? Kuidas suudab kaitsta meie huve, kes me selle programmi poolt oma toetuse andsime?

Viimase aja debatis on mitmed ka meie erakonnas hakanud erakonnast rääkima veidike omaniku positsioonilt. Seisukohad ja lubadused olid valed, nüüd pärast valimis tuleks need otsekui varna riputada. Seda me ei tohi teha. Erakonna omanikud ongi need inimesed, kes andsid meile oma toetuse. Me peame oma lubaduste eest seisma.

Valimiste öö järel oli esmaselt selge, et alul püütakse teha valitsus ilma IRLita. Läbirääkimistel nelja osapoolega ei olnud tegelikult kellelgi kahtlust, et need nelja osapoolega ei lõppe. Räägitagu mis tahes. Meie esimene valik oli, kas üldse kutse vastu võtta ja valitsusläbirääkimistele minna. See ei olnud kerge valik. Eestseisuses osad ütlesid, et mis me sinna läheme. Minu loogika oli, et valija ei andnud meie mandaati selleks, et kõrvale jääme. See ei oleks aus poliitilise loogika järgi ja teisalt, me olime näinud möödunud aasta jamasid ja asju, mis tehti siis, kui IRL oli opositsiooni mängitud.

Minu teine lähtekoht oli, et valitsusse ei tohi minna iga hinna eest. Kui me peame reetma oma väärtused või me ei saa oma programmi tuuma ellu viima, siis meil võimu juurde asja ei ole.

Järgnesid 38 päeva kestnud maratonläbirääkimised. Ma tunnustan Reformi ja SDE-d korraliku lahingu eest, mis me valikute tegemisel maha pidasime. Ma ütlen, et minu meelest saab sellest valitsusest asja küll. Seda väga lihtsal põhjusel.

Esiteks alternatiivid on hullemad. Kui mind valisite kaks korda esimeheks, siis andsin teile muuhulgas lubaduse, et mina Savisaart võimule ei lase. Nende läbirääkimiste ajal sain ma igasugu pakkumisi. Ma olin täiesti teadlik, et minu valikust sõltub, kas tekib Eestis tänane valitsus või valitsus, kus me aitame võimule Keskerakonna ja kus küllap selle hinnaks oleks olnud mõned magusamad palad. Nende palade järgi ma jooksma ei läinud. 

Surve oli suur ja see surve ei ole kahanenud, vaid kasvab. Ega neid ööistungeid ei hakata korraldama mitte hotellide maksupoliitika pärast. Eesmärk on valitsusliidu samm sassi lüüa nii, et valitsus kukuks. Kui see valitsus kukub, siis on järgmises valitsuses Keskerakond. Kas seal on ka IRL ja kas me seda ise tahaksime, on sellele järgnev paratamatu küsimus. 

Ja sellest valitsusest saab asja IRL-i vaates ka teisel põhjusel. Ja see on väga lihtne. Me saime oma põhilubadused kätte. Kui meil on valitsusliidus võimalik kokku lepitut ellu viia, siis me saame teha seda, mille nimel me tänavatel voldikuid jagasime, debattidel väitlesime, Facebookis kirjutasime. Ehk seda, mille nimel erakond on olemas. Kaitsta oma vaateid ja väärtusi.

Ja siit jõuame kõige olulisema juurde. See valitsus peab hoidma isamaalist kurssi. Me ei kauple Eesti rahvusriigi põhimõttega ega lahjenda seda olupoliitilistel motiividel. Teiseks, see valitsus panustab senisest enam Eesti riigi kaitsmisesse. Me vajame alaliselt Ühendriikide vägesid ja selle nimel on olemas poliitiline tahe.

Mõneti on see iseloomulik, et kui on suured jamad riigijuhtimisel, sattub IRL vankrit vedama. Tasakaalustada tuli riigieelarve, õigetele rööbastele panna tööjõureform, riigi- ja haldusreform käima tõmmata. Need kohad, kus koalitsioonileppes on juttu reformidest, on lisatud IRLi poolt. Eesti ei ole valmis, vaid vajab reforme. Meie riigi pidamine käib maksumaksjale juba lähema tulevikus üle jõu.

Suur osa maksumaksjatest on ise väga madala palgaga. Palgavaesus ei ole mitte poliitiline loosung vaid reaalne probleem. Me pakkusime valimistel oma lahenduse välja. Selle kompromiss on iga-aastane tagasimakse, kus madala palgaga inimene saab sisuliselt kogu makstud tulumaksu või osa tulimaksust tagasi. Praegu on see seaduse eelnõu riigikogu töölaudadel ja puudutab üle 100 000 Eesti inimese. See ei ole valimisloosung, see on tegelik elu.

Üksikvanemate elatisabi fond, kodutoetus lasterikastele peredele, õpipoisi süsteem koolides, üksikpensionäri toetusskeem, ärikeskkonna parandamine - meil on lepe valitsusliidus, et need asjad, mida IRL lubas, tehakse ära. Läbirääkimistel oli laual pakk asju, mis oleks tõenäoliselt läbi läinud, kui IRL poleks laua taga olnud. Emapensioni tühistamine, mille eelmine valitsus edasi lükkas, kodude maamaksuvabastus, laste täiendav tulumaksuvabastus, tasuta kõrgharidus. Need on varem olnud meie ettepanekud ja me kaitsesime, et need säiliksid.

Aktsiisi tõusude osas oli esialgu valitsusel üks ettepanek, rahandusminister Sesteri ettepanekul seda oluliselt leevendati. Meie seisukoht valimistel oli, et üldine maksukoormus peab säilima samal tasemel. Need tulud, mida riik peab toimimiseks saama, tulgu eelistatuna pahedest, saastamisest ja tarbimisest, kui inimeste töölt või omandilt.

Nüüd on riigikogus kuus erakonda. IRL fraktsioon on käivitunud asjalikult. Milline saab olla suhestumine uutesse erakondadesse? EKRE vaadet jälgides ütlen teile, et nende tegevuses on üks joon, mis mind häirib. Isamaad ei saa ehitada mitte vihaga ja vihale, vaid armastusega. Vabaerakonnas on ju hulk meilt läinud inimesi. Protest on alati poliitikas tugev tunne, mille najal saab teha erinevaid asju. Kindlasti peavad nad tulevikus avama ka seda mille nimel, millise eesti nimel seda protesti energiat rakendada.

Eesti poliitika kaugvaade ei saa olla iseenese naba imetlemine. Maailm on muutunud palju ohtlikumaks paigaks. Putin on meile mitte teoreetiline, vaid reaalne sõjaline ohutegur.  On oht, et Venemaa teeb augustis, läänemaailma puhkuste ajal katse alustada suuremahulist sõjategevust Ukrainas.

Me peame seisma õlg õla kõrval Gruusia, Moldova ja Ukrainaga. Euroopa Rahvapartei, meie koduerakond Euroopas, on kõige kompromissitum nende riikide toetaja.  Kreeka majanduslik kokkukukkumine on määramatu küsimärk, mis võib uuesti Euroopa rahasüsteemi kummuli lükata. Omaette teema on pagulaste kvootide küsimus, mis tuleb järgmisel nädalal valitsuses otsustamisele. Minu seisukoht on lihtne ja ma pole seda kusagil varjanud: iga riik peab otsustama ise, kuidas tegutseda. Igal riigil peab säilima oma õigus neid asju lahendada, kuidas vastutustundlikuks ja õigeks peame.

Uued kriisid koputavad uksele. Väga palju koduseid töid vajab lahendamist, et Eesti ei jääks sabas sörkima. Ja siit ma jõuan oma põhisõnumini: IRLi programm on isamaa. Eesti rahvusriigi keskne poliitika on Eestis vaid ühel erakonnal ja see oleme meie. Meie suudame isamaad kaitsta ja luua isamaale tulevikku. See on meie ühine missioon.

Sõbrad, ma olen olnud erakonna esimees üle kolme aasta. Olen püüdnud seda erakonda koos hoida, lepitada, innustada ja julgustada nii hästi kui oskasin. Mul on kahju, et lootused neil valimistel ei täitnud ja selle eest ma vastutan. Ma ei ole hoidnud toolist kinni ei siis, kui tegin ettepaneku, et Juhan Parts oleks peaministri kandidaat, ei siis, kui kutsusin kokku tänase koosoleku ega hoia ka tulevikus. 

Ma olen seda erakond juhtinud nii, nagu oskasin. Otsuste eest vastutan mina, kuid mind on toetanud paljud inimesed. Ma tänan eelmise koosseisu ja tänaseid valitsusliikmeid. Tänaseid ja eelmise koosseisu riigikogu liikmeid.

Mul on sügavalt kahju, et mitmed, kes väärisid, ei ole täna riigikogus. Aitäh sulle, Tiit, peasekretäri töö eest neil aastatel. See oli hullumeelne tempo - kolmed valimised pooleteise aasta jooksul. Sa tegid seda tööd kogu südamega. Tänan Helerit, Katit, Gerritit, Veikot, Teelet ja teisi. Erakonna töötajate tiim tegi seda tööd ausalt.

Ma tänan kõiki liikmeid, eriti neid, kes on mulle viimastel kuudel avameelselt kirjutanud ja nõu andnud.

Sven Mikser sotside suurkogul ütles, et kõige suuremat lõivu esimehe ametis maksad sa oma perele. Ja selles oli tal tuline õigus. Tänan siit kõnetoolist oma vanemaid, naist Signet ja tütreid, kes on olnud mõistvad ja andestavad ja hoidvad. Sest nagu ma alul ütlesin. Ega keegi ei ole rauast. Ei ole seda suutnud viimaste kuude jooksul ka mina olla.

Sõbrad, julgust, otsustavust ja vaprust! Tehke suurkogus arukad otsused. Nii nagu on vajalik mitte partei, vaid Eesti huve silmas pidades

Sest teist isamaad meil ei ole!

Aitäh selle au eest olla teie esimees.