Otto Dixi kole kunst

Otto Dix «Rauk», 1923. Foto: Saksa Välissuhete Instituut

Tartus peetud kirjandusfestivalil «Prima Vista» rääkis muusik, kunstnik ja luuletaja Andrei Makarevitš objektiivsest jumalikust ilust, mida iga hea kunstnik peab üles leidma. Järgmisel päeval, 8. mail avati Teise maailmasõja lõpu tähistamiseks ülikooli raamatukogus Otto Dixi (1891–1969) Esimese maailmasõja järgse graafika näitus: 86 originaallehte kuivnõela, ofordi ja lito tehnikas.

Kui välja arvata see, et autor järgib oma head kompositsioonimeelt, ei vasta ükski pilt mingitele iluideaalidele. Dix ei ole ainuke kunstnik, kes naudib inetust. Umberto Eco raamatus «Inetuse ajalugu» on sees 185 kunstnikku ja veel 76 fotot anonüümsetelt autoritelt. Enamikule neist on see aga kõrvalepõige.

Dixi kunsti juured ulatuvad Saksamaal sajandi alguses tekkinud ekspressionismi, kus tunne oli olulisem kui ilu, ja sõjakannatusteni, mida ta oli rindel osalenuna isiklikult läbi elanud. Esimene maailmasõda koos uute tapariistadega – tankide, surmava gaasi ja efektiivsemaks muudetud suurtükkidega – vapustas maailma juba sellepärast, et see järgnes saja aasta pikkusele suhteliselt turvalisele perioodile.