Jelena Skulskaja: abee Prévost’ eksimus ehk kuidas vabaneda vabadusest?

Jelena Skulskaja. Foto: Mihkel Maripuu

Praegune tarmukas pereväärtuste lammutamine meenutab millegi poolest toda ajalooperioodi, mil lammutati kirikuid ja juurdus ateism, kirjutab Jelena Skulskaja.

Maailmakirjanduses on kulutatud küllaga sõnu kirjeldamaks deemonlikke, kassilikke, kississilmseid saatuslikke naisi, kes ei sunni mehi enda kasuks loobuma ainult varast, vaid ka aust, väärikusest, heast nimest, lahti ütlema Jumalast ja kummardama paganate kombel ebajumalaid. XVIII sajandil lõi abee Prévost’ romaanis «Ševaljee Des Grieux’ ja Manon Lescaut’ lugu» surematu meela Manoni tegelaskuju, kes võis ära petta ja puupaljaks teha iga mehe, rabada endale tema raha ja südame. Manitsuseks lugejale matab Des Grieux noore Manoni surnukeha kõrbeliiva purunenud mõõgaga hauda uuristades.

XIX sajandil lõi Prosper Mérimée unustamatu Carmeni, kes januneb sarnaselt Manoniga korraga raha ja vabaduse järele, mille külge olid mõlemad aheldatud nagu kaardimängur rohelise kattega laua, mänguautomaadi, ruletilaua külge. Õnnetu José, kellest armastatu pärast sai röövel ja tapja, matab lõpuks – ikka lugejale manitsuseks – Carmeni metsa, sest too oli alati tahtnud leida igavese rahu keset kahisevat tammesalu…