/nginx/o/2010/10/02/442371t1h1df2.jpg)
Mitmed omavalitsused on viimastel aastatel hakanud koolidelt eeldama üha suuremate omatulude teenimist, eelkõige koolimajade väljarentimist.
Koolidelt oodatakse majade väljarentimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Liisa Pakosta märkis, et pikapäevarühma raporti koostamisel kerkis ootamatult see probleem esile mitmest vastusest. Koolijuhid kartsid, et rahateenimise vajadus võib vähendada tasuta teenuste mahtu lastele, ega pidanud mõistlikuks, et omatuludest tuleb maja kütta või koolimaja üleüldse käigus hoida, et seal lapsi õpetada saaks.
Eesti Koolijuhtide ühenduse esimees Toomas Kruusimägi sõnul on koolijuhid sel teemal rääkinud küll. «Otseselt probleemina pole see üles kerkinud, küll aga oleme selle alast infot vahetanud, et kellel millised vajadused on.»
Ta lisas, et Tallinna koolijuhina ta omatulude teenimiseks küll otsest survet eii tunne: «Ise vaatame, kas saame kuidagi teenida ja kui palju,» sõnas Inglise kolledži direktor. Samas tõdes ta, et kooli teenitud raha läheb igapäevakuludeks: «Tänasel päeval läheb see raha valdavalt maja ülalpidamiseks, kommunaalkulude tasumiseks.»
Raha vastavalt kooli vajadustele
Tallinna haridusameti juhataja Andres Pajula ei nõustu jutuga, nagu peaksid koolid üha enam omatulu teenima põhihariduse andmiseks. «Ei, kindlasti see nii ei ole,» ütles ta.
«Koolide rahastamise süsteem on kokku lepitud koolide endaga – kui aastaid tagasi oli see pearahapõhine, siis viimastel aastatel kulupõhine ehk ei sõltu õpilaste arvust, vaid koolihoonest ja selle vajadustest. Lähtuvalt sellest on ka koolidele raha eraldatud,» lausus Pajula.
Pajula sõnul tähendab koolide omatulu peamiselt ruumide rendist saadud tasu. Minimaalne osa on ringitasudel. «Kui mõni kool on nutikas, saadakse vahel ka annetusi näiteks lapsevanematelt, see tuleb tavaliselt läbi hoolekogude või lastevanemate ühenduste. Need on reeglina sihtotstarbelised.»
Enamasti renditakse aulat-võimlat, vähesed suudavad ka klassiruume rentida näiteks keelte- või autokoolidele, korteriühistutele.
Pajula sõnul polegi tegelikult koolide suurimat tuluallikat - ruumide rendist saadavat tulu - üldse õige kooli omatuluna käsitleda. «Me ei tsentraliseeri ega jaga seda raha pärast ümber, vaid oleme kokku leppinud, et kes rohkem teenib, saab ka rohkem kulutada. Ei saa öelda, et see on nende koolijuhtide isiklik raha, millega nad saaksid teha mida iganes, vaid see ongi selleks, et ruumid oleksid võimalikult palju kasutuses.»
Tema sõnul kaalub amet praegu võimalust asuda koole tsentraalselt haldama, välja rentima ja kooliruumidele rohkem otstarvet leidma.
«Pole normaalne, et suured koolimajad seisavad suvi otsa tühjalt, või kella kolmest õhtul on majad pimedad ja tegevust ei toimu.» Pajula sõnul peaks kool olema keskkond, kus laps võiks kuni 16 tundi ööpäevas viibida ja ka ümberkaudne kogukond saaks seitsmel päeval nädalas seal käia.
«Osa koolijuhte saab sellega suurepäraselt hakkama ja koolis toimub tegevus. Küll aga kaalume, kuidas leida rohkem rakendust neile koolimajadele, kus juhid leiavad, et see pole nende põhitegevus.»
Pajula sõnul pole koolide omatulu osa eelarvetes olulisi hüppeid viimastel aastatel teinud, muutused on seotud koolimajade remondiga – kui mitu kooli on remondis, on eelarvetes väiksem omatulu osa.
Hoopis teine suhtumine oli Pajulal huviringide tasude osas – sellelt saadud tulu ei tohi kasutada mujale kui sama ringi tarvis.