:format(webp)/nginx/o/2013/09/05/2291763t1hc70a.jpg)
Ma astusin Reformierakonna liikmeks emakeelepäeval, eelmise aasta 14. märtsil. Postimehe esiküljel oli samal päeval suur pealkiri – «Reformierakonna fiasko» – ja sees kirjutati, et oravad on tupikusse aetud. Ajakirjanikud ja tuttavad küsisid minult, kas ma olen hulluks läinud. See kõik ei takistanud mind erakonnaga liitumast, sest ma uskusin erakonda siis ja usun ka nüüd.
2007. aasta aprillimäsu pani mind maailma asjadele uutmoodi vaatama. Mulle sai selgeks, et meie ühiskond on jagunenud valgeteks ja punasteks jõududeks. Valgete rahvuslike jõudude juhtrolli võttis Ansip, kes kujundlikult väljendades on Kalevipoja mõõtu mees, kes kandis üksinda seljas minema vaenlase pronksist sõduri. Maailmavaatelt olen ma rahvuslane ja liberaal ning Reformierakonna rahvusliberaalne pööre vastas ja vastab täielikult minu arusaamadele väärtustest. Neid väärtusi – nii rahvuslikke kui ka liberaalseid – olen ma pidevalt kaitsnud. Erakonnaga liitumine oli minu jaoks loomulik asjade käik.
Nüüd, kui ma olen olnud aasta aega erakonna liige, on mul tekkinud mõned erakonda puudutavad küsimused. Äsja Tartus toimunud erakonna üldkogu ainult süvendas neid. Eelkõige puudutavad need erakonna liikmeskonda, kuid mitte ainult. Erakonnal on 12 500 liiget (ümardan kõik arvud), liikmemaksu maksab neist üks viiendik (2500 liiget) ning sisevalimistel osaleb umbes seitse protsenti liikmetest (900) liiget. Klassikaliselt sedeliga käis neist maakondades hääletamas omakorda ainult kümnendik (90). Mida see kõik erakonna liikmeskonna ja juhtimise kohta tähendab ja näitab?
/nginx/o/2020/01/26/12897036t1h1fd4.jpg)