Raivo Aeg: jälitamiseks memorandumitest ei piisa

Raivo Aeg leiab, et seadused on siseministeeriumi ja ühendriikide saatkonna vahel sõlmitud memorandumitest üle. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Praegune riigikogu õiguskomisjoni liige, endine õiguskantsleri nõunik ja KAPO peadirektor Raivo Aeg ütles intervjuus Postimehele, et üksnes siseministeeriumi ja Ameerika Ühendriikide saatkonna memorandumist ei piisa jälitustoimingute seadustamiseks.

Kas inimeste salajane jälgimine võõrriigi poolt väljaspool selle riigi saatkonna territooriumi on teie hinnangul õiguspärane?

See tänane Postimehe artikkel toimuvat päris lõpuni ei ava. On suhteliselt raske aru saada ja peaks detailsemalt teadma, kas inimesed käivad lihtsalt ringi ja vaatavad, või siis toimub ka tõepoolest... ma ei saagi aru, kas see fikseerimine, inimeste fotografeerimine ja filmimine toimub ka väljaspool seda saatkonna territooriumi kusagil linna vahel eesmärgiga koguda ja süstematiseerida neid andmeid ...

... väga selgelt see toimub – loo juures toodud kaardilgi on näha, kus jälgimine toimub.

Kui isikuvabaduste piiramine toimub väljaspool ühendriikide saatkonna territooriumi ja ilma koostööta meie politsei või julgeolekuasutustega ühise julgeolekuoperatsiooni käigus, siis ei kujuta mina ette, mis õigusakti alusel nad seda isikuvabadust saavad piirata.

Ma ütlen, et artiklist seda väga selgelt välja ei loe. Siin on lihtsalt kirjas, et on mingi auto, kus on kaamerad ja see on selline ümmargune jutt...

... aga kui see toimub?

Kui see sellisel viisil toimub, siis on Eesti seaduste järgi tegemist varjatud jälgimisega, kui on tegu isikuandmete kogumisega. Niisama võib turist ka tänaval pildistada, aga kui identifitseeritakse pildistatavad isikud ja nad kantakse mingisse andmebaasi, andmed süstematiseeritakse ja töödeldakse, on ilmselgelt tegu varjatud jälgimisega, isikuandmete varjatud kogumisega. Selleks on vaja teha protseduurid, nagu riigi seadused ette näevad – Eestis on nii, et kui seda teeb politsei kriminaalmenetluse raames, siis on selleks vaja prokuratuuri luba. Kui seda teevad julgeolekuasutused, siis annab loa julgeolekuasutuse juht.

Antud juhul on näha, et selle aluseks on saatkonna ja siseministeeriumi vaheline memorandum. Kas sellest piisaks?

Mina ei näe praegu lehest muud, kui et see on lisa memorandumile, millel on Weismani (USA saatkonna esindaja) ja Erkki Koorti (sisejulgeoleku asekantsler) allkiri (Postimees ei avaldanud memorandumi tervikversiooni  - N.N.). Ma ei oska kommenteerida, mida see memorandum täpsemalt sisaldab. Aga ükski memorandum pole kindlasti ülimuslik meie seaduste ees. Kui seadused sätestavad siseriiklikult jälitustegevuse korra, mille üheks komponendiks on ka varjatud jälgimine, siis ei saa ükski memorandum käia siseriiklikust seadusandlusest üle. See on väga selge fakt.

Tekib ka küsimus, et kui me teeme sellist koostööd USAga, siis võiks ka Vene Föderatsioon paluda analoogset koostööd Eesti jõustruktuuridega. Ka Venemaal on kõrgendatud terrorismioht.

Absoluutselt, ja riigid teevadki koostööd. Ka julgeasutused teevad omavahel koostööd ja selles mõttes pole tegu millegi ennekuulmatu või uudsega. Mina räägin sellest, kuidas seda tehakse. Eesti Vabariigi territooriumil omavad volitusi varjatud jälgimiseks ainult julgeolekuasutused ja jälitusasutused. Kui võõrriigil on vaja saada vastavaid andmeid, siis tehakse seda vastastikuse ametialase koostöö raamistikus, aga tööde teostajaks on ikkagi vastava riigi jälitus- või julgeolekuasutus.

Näiliselt sõidavad nad seal jalgratastega ringi, aga lõppkokkuvõttes kasutab saatkond oma jälitustegevuse legaalse käepikendusena ka Eesti politseid. Tekib ka küsimus, kas selline tegevus on õiguspärane?

Absoluutselt, on täiesti normaalne, kui politseiga tehakse koostööd saatkonna turvalisuse tagamiseks. See on suisa hädavajalik. Ainus seaduslik ja korrektne tegevusviis ongi teha koostööd Eesti riigi politsei või teiste julgeolekuasutustega.

See memorandum sõlmiti pärast seda, kui teie olite juba KAPO peadirektori kohalt lahkunud. Kas mingi analoogne koostöö oli KAPO ja saatkonna vahel ka enne seda memorandumit?

Koostöö ühendriikide saatkonna ja meie julgeolekuasutuste-jõustruktuuride vahel on olnud kogu aeg. Ja seda eesmärgiga tagada saatkonna turvalisus. Ma ei räägi ainult Ameerika Ühendriikide saatkonnast. Kunagine julgestuspolitsei oligi väga selgelt vastutav saatkondade ja riiki akrediteeritud diplomaatide ja külaliste turvalisuse eest. Selle raames tehti väga laialdast koostööd saatkondade ja nende julgeoleku eest vastutavate isikutega. Ameeriklased ja venelased on vist ainsad, kelle on Eestis oma turvaüksused. Teame, et nii Vene kui USA saatkonna ümbruses on turvafirmad korda valvanud.

Teistel saatkondadel omal ajal turvaüksusi väga palju ei olnud. Nad usaldasid ikkagi asukohariigi julgestuspolitseid.

Nüüd ongi küsimus, millise piirini võib saatkonda turvata? Selge see, et Ameerika Ühendriike ähvardab terrorism kõikjal maailmas. Ei ole enam mõtet teha illusioone, et Eesti on oaas. Iseasi, kas võib minna isikuvabaduste kallale ja jälitada lapsevankriga jalutavat ema või mitte?

Kui isikuvabaduste piiramine toimub väljaspool ühendriikide saatkonna territooriumi ja ilma koostööta meie politsei või julgeolekuasutustega ühise julgeolekuoperatsiooni käigus, siis ei kujuta mina ette, mis õigusakti alusel nad seda isikuvabadust saavad piirata. Kui varjatud jälgimine toimub ilma vastava loata, siis on see ebaseaduslik.