Hent Kalmo essee: kasvuvaba tulevik?

Hent Kalmo. Foto: Sander Ilvest

Paar aastat tagasi küsis mult üks keskkonna pärast muretsev sõber: miks peab majandus kogu aeg kasvama? Hea küsimus. Miks ei võiks tootmise ja tarbimise masinavärk lihtsalt samas tempos edasi tiksuda, nõnda et kõigile jätkub piisavalt, ilma katkematu rabelemise, saastamise ja rannaalade kinnibetoonimiseta? 

Sellest vaatenurgast polegi ehk väga halb uudis, et IMFi aprillikuise ülevaate järgi ei küüni maailma majanduse kasv enam kriisieelse tasemeni, vaid ähvardab aastatega hoopis üha madalamale kaarduda. IMF on liitunud nende rohkete majandusteadlastega, kes kõnelevad «pikaajalisest stagnatsioonist» (secular stagnation) kui uuest kurvast tegelikkusest. Milles on siis probleem? Miks ei suuda valitsused ja keskpankurid meeleheitlikest sammudest hoolimata majandust kiiremale elule äratada? Oli kriis, jah, juba mõnda aega tagasi, aga kuhu jääb taastumine?

Majandusteadlaste pessimismil on erinevaid värvinguid, ent üha enam on valdavaks saanud veendumus, et kasvu hoiab tagasi mingi sügavam, raskesti pööratav protsess. Mõnede arvates tuleks Euroopa ja USA majanduse kasvavasse tasakaalu tagasi tõmbamiseks lasta intressimäärad nullist allapoole, see pole aga võimalik. Lood on õigupoolest märksa halvemad: isegi kui keskpangad teevad kõik, mis suudavad, ja pakuvad raha nii odavalt kui võimalik, olevat tagajärg ebameeldiv kombinatsioon hädisest kasvust ja üha uuesti lõhkevatest hinnamullidest. Niisiis, ärgem imestagem, kui meil on võimalik olla samaaegselt tunnistajaks paigal tammuvale rahvatulule ja kõrgustesse spurtivale kinnisvaraturule.