Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Vihase, ent kahvatu poltergeisti teine tulemine

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Poltergeist annab endast märku.
Poltergeist annab endast märku. Foto: Kaader filmist

1982. aasta oli filmikunstile erakordselt viljakas. Elavaks klassikuks tõusnud sakslane Werner Herzog tõi ekraanidele uskumatuna näiva «Fitzcarraldo», lord Richard Attenborough võidutses Oscarite galal suurejoonelise «Gandhiga» ja legendaarne Ingmar Bergman näitas veel kord taset oma viimase kinodesse mõeldud teosega «Fanny ja Alexander».

Sama viljakaks kujunes aasta ka žanrifilmile, sest publikut rõõmustasid 1970ndatel karjääri alustanud «filmijõmpsikate» põlvkonna ühed tugevamad tööd, nagu «Võõrkeha» (John Carpenter), «Blade Runner» (Ridley Scott) või siis noorukese Sam Raimi palju tsiteerimist leidnud debüüt «Kurjad surnud».

Suurimat kassat korjasid aga algselt õudusfilmina mõeldud, kuid lõpuks peresõbraliku ulmefilmina välja tulnud «E.T – sõber kaugelt» ja samuti Steven Spielbergi tootmisel ning järelvalve all tehtud «Poltergeist», mille režissööritoolil istus küll «Texase mootorsaemõrvadega» (1974) kuulsust kogunud ja lihafilmide kuningaks tituleeritud Tobe Hooper.

Märksõnad

Tagasi üles