Mustlase saatust kujundab kirjaoskamatus

Pildil hoiab August Burkevitš oma Valga korteris süles lapselast Kajanat, tema kõrval istuvad Augusti õde Svetlana ja Lõuna-Eesti romade eestkõneleja Maila Grohovskaja. Foto: Kristjan Teedema

Astume kööki, mille laua taga istub August Burkevitš. Ei, see ei ole see August, kes tappis kahtlustuse kohaselt ülemöödunud nädalal Tartumaal kaks memme. See on teine August, samuti mustlane, kirjutab Nils Niitra.

Minuga on Valgas vahendajana kaasas Lõuna-Eesti mustlaste eestkõneleja rolli võtnud Maila Grohovskaja, kes müüs kunagi turukaupa ja tegi muid mustlas­ärisid. Valgas asub riigi suurim, umbes 150-liikmeline mustlaskogukond.

Esimese vea teen juba Grohovskajaga tutvudes, kui kätlen teda tervituseks. Tema teab oma kogukonna ühe eestkõnelejana, et eestlased kätlevad, aga hiljem ühte Valga majja sisenedes vaatavad naised minu ettesirutatud kätt nagu katku. «Meie naised ei anna võõrastele meestele kätt, sest oma mees võib armukadedaks muutuda,» seletab Grohovskaja.

Pärast koletut memmemõrva ülemöödunud nädalal hakkas Valga rahvas oma mustlastesse halvasti suhtuma. «Tartus mindi mustlasnaisele bussijaamas kallale ja sõimati mustlasi mõrtsukaks,» räägib Grohovskaja. Väidetava tapja-Augusti nimekaimule tuli aga sõber vastu ja küsis, et «sa ei olegi veel kinni või?».

Ennustamisoskus vanaemalt

Käe pealt ennustamine on oskus, mille Grohovskaja õppis oma vanaemalt. Mustlased üksteisele ei ennusta. Kas Grohovskaja ise usub, et tema ennustused peavad paika? «Mina ise oma ennustust usun ja tean, et see on õige ja täpne.» Ega kõik mustlasnaised oskagi ennustada.

Lasin isegi ühe korra elus mustlasnaisel endale huvi pärast ennustada. Teadsin, palju rahakoti vahel raha on, ja loomulikult võttis naine selle rahakotist ilma igasuguse tõsise vastupanuta. Minu naise rahakotist suutsid Barcelonas vinget flamenkoüritust lubanud mustlasnaised aga sama nipiga 40 eurot välja võtta. Kogu triki võtmesõnaks on minu vaatluse põhjal tempo ja segaduse tekitamine. Kas ka hüpnoos?

Grohovskaja väidab, et mitte. «Võib-olla mõnikord on segadusseajamist ka, aga mina ei pea seda kuriteoks,» räägib ta. «See on mustlase jaoks täiesti lubatud asi. Kui mustlane oskab rääkida ning inimene annab talle ja pärast kahetseb, siis on see juba tema enda mure.»

Seisame fotograafiga õues ja ootame, kas Grohovskaja jõuab pererahvaga meie sisselaskmise osas kokkuleppele. Siis viipab ta meid ülakorrusele, kus laua taga istubki August Burkevitš. Tema naine keedab suures potis perele toitu. Elamine on puhas, aga vastab ettekujutusele kirjude vaipade ja tapeetidega mustlaselust.

Elutoas on suur LCD-telekas, mille kohta justkui vabandades öeldakse, et see sai ostetud järelmaksuga.

Burkevitš ei ole enda jutu järgi isegi sugulane oma nimekaimuga, kes ülemöödunud nädalal kaks memme tappis. «Mul on Valgas kõik sugulased,» räägib peremees. Elu on Burkevitši jutu järgi Valgas normaalne. «Mul tööd ei ole jah, aga me saame sotsiaalabi.» Kinnisvarabuumi ajal käis Burkevitš ka Maxima poodi ehitamas, aga siis said head ajad otsa.

Siinsed mustlased on lõviosas töötud. «Mulle meeldivad kõik tööd, aga keegi ei taha võtta, sest ma olen mustlane,» räägib Burkevitš. «Ega näkku midagi ei öelda, aga lausutakse, et ma panen su kirja ja tule järgmine kord.»

Grohovskaja lisab, et üks noor mustlanna otsis tööd. «Helistasin siis tema eest õmblusateljeesse ja küsisin, kas tööd on,» räägib naine. «Öeldi, et on küll, ja läksin koos tüdrukuga kohapeale. Siis meid nähes selgus, et nad olid leidnud vahepealse viie minutiga vajaliku töötaja.»

Mustlased ei usalda eestlasi ja eestlased ei usalda mustlasi. «Tegelikult ei karda mustlane eestlast niipalju kui eestlane mustlast,» räägib Grohovskaja. «Mustlane tunneb inimese kohe ära – tema saab juba rääkides aru, kes on hea ja kes halb. Juba silmade järgi näeb ära.»

Mures identiteedi pärast

Mustlaskogukond on mures oma rahvuse ja identiteedi kadumise pärast. Näiteks üks Burkevitši tütardest abiellus venelasega. «Vanasti ei tulnud selline asi kõne allagi!» räägib ta. «Isa tahab ikka, et laps abielluks mustlasega.»

Tüdruk võib kanda miniseelikut ja pükse seni, kuni ta pole abielus.  Abielunaistele tuli kogukond siiski millalgi vastu ja kogukond lubas hakata maani seeliku asemel kandma põlveni ulatuvat.

August Burkevitši naine on invaliid. Valgas viibides kuulen palju invaliidistunud mustlastest ja see sunnib mind Grohovskajalt küsima, miks on mustlastel nõnda kehv tervis.

«Ei oskagi seda öelda, eks see raskest elust ole,» ütleb ta. «Vanasti polnud nii palju muresid, inimesed rändasid oma hobustega ringi ja olid kogu aja värskes õhus.»

Hobune on mustlaskultuuris endiselt oluline ja isegi osal Valga mustlastel on oma hobune. Grohovskaja seletab, et hobune annab ühe mehe mehelikkusele kõvasti juurde. «See on ikka õige mees, kes tunneb hobuseid,» kõneleb ta. Ka Burkevitš tunnistab, et temagi tahaks endale hobust, aga ei saa endale uhket looma lubada.

August ütleb, et tema tunneb kõiki Lõuna-Eesti mustlasi. Mustlaskogukonnas on kõigil tegelikult oma hüüdnimed, millest meie, eestlased, midagi ei tea – meiega kõnelevad nad ikka passinimedega.

Grohovskaja jutu järgi tahaks eestimustlased elada normaalset elu, aga neil pole haridust ja neid ei võeta ka tööle. «Väga paljud lapsed käivad vähemarenenud laste koolis, sest nad ei oska keelt,» räägib ta.

Ka kirja- ja lugemisoskuseta August Burkevitši lapsed käisid Valga Jaanikese koolis, mis on tegelikult mõeldud erivajadustega lastele. Praegugi käib selles vähem kui saja õpilasega koolis kuus mustlast.

Põhjuseks on nii vanemate harimatus, keeleoskamatus kui ka see, et riik maksab seal kõik laste koolis õppimisega seotud kulud kinni. Väidetavalt saatis linn mustlaslapsed varem pikema jututa erikooli.

Ka teise Valga mustlaspere laps Tanja Kleine käib Valga erivajadustega laste Jaanikese koolis. «Ma ei tea miks, aga ema pani sellesse kooli,» ütleb ta. Koolis käivad ka eesti lapsed. Erinevalt täistkasvanutest ei kurda Tanja enda kui mustlase kiusamise üle. Tanja lemmikained on eesti keel ja matemaatika ja ta tahab saada arstiks.

Eestis on 2000. aasta statistika järgi üks kõrgharidusega mustlane. Suur osa mustlastlastest jääb praegu aga igasuguse hariduseta. Tanjal on kodus arvuti ja internet, kolmetoalises korteris elab lisaks temale ja õele-vennale ka vanem õde oma mehe ja lastega.

Mustlasperes maksab mehe sõna. «Mehed ei tohi teha naisetööd, see on häbiasi,» räägib Burkevitš. «Mees toob puid ja teeb tuld, aga prügiämbrit ma välja ei vii, sest see on naise töö. Kui sa võtad naise, siis tuleb kohe panna paika, et sina teed seda ja seda, aga mina teen ainult seda. Ja korras!» Iseasi on siis, kui naine on haige.

Kui varastamisest rääkida, siis on see Grohovskaja jutu järgi ikka patt, ehkki kogukonnast välja ei heideta. «Praegusel ajal on vargaid vähe, aga vanast ajast on see komme kellelegi ikka külge jäänud,» tunnistab naine. August Burkevitš ütleb, et kui tema elu oleks juba nii raske, et pere jääb nälga, siis tuleb ka vargile minna. «Aga tapma ei lähe ma raha pärast kunagi!»

Tõrjuv suhtumine

Valga sotsiaalabiameti juhi Meeli Tuubeli sõnul käivad tavatööl väga vähesed mustlased ja viiendik on isegi üle pakutud. «Valgalaste suhtumine mustlastesse on ikka tõrjuv-põlglik,» tunnistab ta.

Tuubel lisab, et Eestisse tuleb tänu siinsele paremale sotsiaalhoolekandele juurde ka Läti mustlasi. Naine ütleb, et mustlastele pole olnud etteheiteid tööandjatel, kellel on kogemusi mustlastest töötajatega.

«Mustlaste töölevõtmist takistavad pigem stereotüüpsed hirmud,» räägib Tuubel. «Ka haridustase on kehvapoolne ning siis on keeruline omandada kutseoskusi.»

Mustlased Eestis

•    Erinevatel andmetel elab Eestis 550–1500 mustlast, täpsed andmed puuduvad.

•    Suurimad romade kogukonnad on Harjumaal, Tartumaal, Valgamaal, Ida-Virumaal, Pärnumaal ja Raplamaal.

•    Kodus ja kogukonnas räägitakse enamasti mustlaskeelt, mis on suguluses sanskriti ja hindi keeltega ning võtnud üle mõjutusi mitmelt indoeuroopa keelelt.

•    Esmakordselt mainiti mustlasi Eestis 1533. aastal.

•    Eesti mustlaskogukond jaguneb eesti, läti ja vene mustlasteks, kes on üksteisega seotud.

•    Ajaloolised eestimustlased on nn Laiuse mustlased, peamiselt 17. sajandil ja hiljem Rootsist Eestisse rännanud poolpaikne kogukond, kes tegi taludes abitöid ja liikus ringi laatadel. Mustlasmehed kauplesid hobustega, naised tegelesid ennustamisega.

•    1841. aastal koondati eestimustlased tsaari käsul ühte Laiuse piirkonda.

•    Natsid hävitasid Teise maailmasõja ajal ajaloolised eestimustlased.

•    Erinevus ajalooliste eestimustlaste ning Venemaalt ja Lätist pärinevate mustlashõimude keeles on nii suured, et üksteisest oli raske aru saada.

•    Enamik kaasajal Eestis elavaid mustlasi on rännanud siia Nõukogude perioodil Läti ja Leedu aladelt või Venemaalt.

•    Nõukogude ajal leidsid paljud meessoost mustlased tööd varumiskontorites.

•    Ungaris läbi viidud uurimuse kohaselt on meestel mustlasperes suurem otsustusõigus ja seksuaalne vabadus, seda nii enne abielu kui abielu ajal. Naised peavad säilitama enne abielu süütuse ja peavad olema abielus mehele truud. Abielunaine peab olema mehele kuulekas ka juhul, kui mees on agressiivne ja kasutab vägivalda.

•    Rohkem arvestatakse naise arvamusega juhul, kui tegu on ema rollis oleva naisega.

•    Kui varem oli tavaline, et mustlasneiud abiellusid 13–14-aastaselt, siis nüüdisajal seda enne 20. eluaastat enamasti ei juhtu.

•    Suur osa mustlastest on kirjaoskamatud, enamasti pole lapsed käinud lasteaias ega eelkoolis.

•    Koolis käinud mustlased on üldjuhul kogenud koolikiusamist või rahvusega seotud halvustavat suhtumist.

•    Majanduslike võimaluste puudumine sunnib tänapäevalgi sageli ühes korteris elama mitut põlvkonda.

Allikas: Margaret Tali, Kersti Kollomi ja Mari-Liis Velbergi uurimus «Naised Eesti mustlaskogukondades», Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut, 2007